Me ei ostnud piletit sellele õudusfilmile

Kes ei teaks seda tunnet, mis tekib õudusfilmi vaadates: jälgid peategelast silmadega ja küsid endamisi, miks ta ometi läheb üksinda sellesse ohtudest kubisevatesse neetud majja? Tekib kiusatus käed silmadele tõsta, et seda selgroogu õõnestavat jubedust enam mitte näha.

Samasugune tunne tekib Eesti pankade konservatiivsete fondide portfelle vaadates. Peategelane - meie raha - on marssinud turvatunnet otsides otse surmalõksu.

Võtame taas ette SEB Likviidsusfondi, mis kerkis mitmete lugude peategelaseks oma otsusega fondi varad alla hinnata - algul klientide, hiljem siiski enda kulul. See ennast deposiidiga sama turvalisena reklaaminud fond võttis tegelikult portfelli üsna riskantseid investeeringuid. Mis peamine: need riskid ei piirdunud sugugi mitte Islandi pankadega.

Kui nädal tagasi SEB Likviidsusfondi varade ümberhindamise uudis tuli, põhjendasid fondi juhid allahindlust erakorralise olukorraga turgudel, peamiselt Islandi pankade kokkukukkumisega. Tegelikult tuli märgatav osa kahjust hoopis muudest võlakirjadest, sealhulgas kodusest rämpsust. Näiteks olid fondi portfellis kodused kiirlaenuandjad BIG ja Kagu Invest, või kinnisvarabuumile lootnud ehitusmaterjalide tootjad Aeroc International ja AS Kolle (viimasel on pooleli ka kinnisvaraarendused).

Selliste investeeringute puhul oleks konservatiivse fondihalduri ohutuled pidanud põlema hakkama küll ammu enne, kui tekkis praegune "stressisituatsioon võlakirjaturgudel", kui kasutada SEB Varahalduse juhatuse liikme Sven Kunsingu sõnu.

Kui mitte enne, siis suve hakul, kui Äripäev paljastas pensionifondide investeeringud kohalikesse rämpsvõlakirjadesse ning juhtis tähelepanu rämpsu suurele osakaalule fondides. See näitab, et väidetavalt mitteriskantne fond on olnud pikka aega riskialdis ning finantskriisis on ta lihtsalt sunnitud maski näolt võtma.

SEB näide ei lisa kindlust ka teiste fondide kohta. Võib-olla on SEB hoopis esimene pääsuke, kes püüab hinnata klientide varade väärtust ümber pigem varem kui hiljem? Kas ka teistest konservatiivsetest fondidest saavad tondilossid, kuigi need samuti reklaamisid ennast kui turvalisi sooje kantse kliendi raha jaoks?

Praegu tundub, et võib-olla oleks investoritel olnud arukam paigutada oma raha suurema riskiga aktsiatesse kui konservatiivsust kuulutavatesse fondidesse. Need oleksid ehk vähemalt korralikku tootlust teinud. Siis me oleksime ehk mõelnud, et jah, ise me ostsime selle õudusfilmi vaatamiseks pileti. Nüüd vaatame seda vastu tahtmist nagunii.

Autor: ÄP