Ameerika unistus on siiski olemas

Hiljuti kohtusin Elvas kohaliku rahvaga, kelle hulgast väitis üks proua, et tema elu esimesi sõnu rääkiv lapselaps oskab oma vähese sõnavara raames öelda "Obama" ja kasutab seda sõna rohkem kui ühtegi teist sõna. Ja mis seal imestada - just viimastel kuudel oleme ju pea iga poole tunni tagant raadio- ja teleuudiste vahendusel kuulnud USA presidendivalimistest. Samas jõuti Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimisi Eestis nii mõnegi poliitiku poolt kommenteerida ka toonil, et Eestile justkui pole oluline, kes seal lõpuks valituks osutub. Sellised avaldused on selgelt naiivsed, eriti poliitilises plaanis. Maailma ainukese superriigi presidenti ei saa võtta hoiakuga, et vahet pole, kes seal parajasti võimul on. Mõlemal, nii McCainil kui Obamal on oma platvorm ja poliitika ning see puudutab kogu maailma tervikuna.

Aga ka inimlikult elatakse Eestis väga palju kaasa USA presidendivalimistele. Meie inimeste jaoks tundub olevat väga tähtis, kes on Ameerika Ühendriikide president ja millist poliitikat ta ellu viib. Eesti ja USA suhted omavad 21. sajandil olulist väärtuspõhist ja ajaloolist tausta: me ei unusta kunagi seda, et okupatsiooniaastatel toetasid ameeriklased järjekindlalt Eesti ja teiste Balti maade iseseisvuse taastamist. Lisaks iseseisvuse taastamise kaasaitamisele oli USA tugev toetus meie NATO liikmeks saamisel määrava tähtsusega. Välisministri ametiajast on mul väga hästi meeles mõned ebameeldivad kohtumised Euroopa ühe suurriigi pealinnas, kus istudes läbirääkimiste laua taga pidin kuulama toonase kolleegi näägutamist stiilis, et mis te sinna NATO-sse kipute, milleks on teil vaja Venemaad pahandada. Nii president George W. Bushi kui ka paljude senaatorite toetus, sealhulgas John McCaini tegevus, oli meie jaoks 5-6 aastat tagasi määrava tähtsusega. Ka täna on Eesti otsene koostööhuvi USA-ga oma julgeoleku kindlustamine. Ei maksa unustada, et iga julgeolekurisk on ka potentsiaalne majandusrisk.

Kui analüüsida Barack Obama valimist läbi Euroopa Liidu huvide, siis üheks oluliseks näitajaks on see, et ootused muutusteks USA poliitikas on väga kõrged. Läinud nädalal Stockholmis Euroopa liberaalide kongressil avaldati otsesõnu arvamust , et demokraatide võit USAs looks uue hingamise Euroopa Liidu - USA suhetes. Eeskätt nähakse võimalust koostööks globaalsetes küsimustes nagu näiteks globaalne soojenemine. Euroopa liberaalide jaoks on põhimõttelise tähtsusega ühistele transatlantilistele väärtustele tugineva koostöö suurendamine, eriti arvestades arenguid Venemaal.

Mõjukad välispoliitika eksperdid on öelnud, et ei maksa liiga suuri ootusi panna uue presidendi välispoliitilisele aktiivsusele. Nendega võib nõustuda, aga võib ka mitte. Isiklikult arvan, et Obama välispoliitiline uus kurss on veel suur küsimärk, millele saame selgust mõne aja jooksul. Loomulikult on USA sisepoliitilised ootused üles kruvitud, sest finantskriis ja majanduse hetkeolukord nõuavad uuelt presidendilt kõvasti aega ja tähelepanu. President Obama jahutas juba oma esimeses kõnes kõrgele köetud ootusi, väites, et muutused võtavad aega rohkem kui aasta. Ma loodan, et ilmselge vajadus keskenduda suuresti sisepoliitikale ei jäta USAs välispoliitikat tahaplaanile. Seda enam, et Obama rahvusvahelise poliitika nõuandjad on vägagi kogenud tegijad. Asepresident Joe Bidenil on ääretult suur kogemustepagas Senati väliskomisjoni esimehena. Richard Holbrooke ja Zbigniew Brzezinski taolistest välipoliitilistest raskekahuritest rääkimata. Viimased on olnud näiteks ägedamad Venemaa neoimperialistliku poliitika kritiseerijad kui vabariiklased. Samuti vajab maailm ka edaspidi USA panustamist julgeoleku kindlustamisesse, olgu selleks Lähis-Ida, Iraani või Põhja-Korea temaatika. Huviga jään ootama Obama kurssi Iraagis, sest seni tehtud avaldused annavad alust arvata, et teatud muudatused seisavad siin ees. Kuid samas ei saa uus president jätta siiski reaalsusi kahe silma vahele ja ma ei usu, et kiire lahkumine Iraagist oleks võimalik. Eurooplasena tahan rõhutada seda, et aeg on ka meil endil Euroopa Liidus senisest rohkem panustada nii sisejulgeoleku kindlustamisse kui ka kaitsevõime tõstmisse.

Lõpetuseks: Ameerika Ühendriigi kodanikud on oma valiku teinud ja see valik on Obama. Kartused, et USA on saanud vasakpoolse presidendi, on täna ehk liialt emotsioonidel põhinevad. Mina usun endiselt USA-sse kui vabaturumajanduse sümbolisse ja isikuvabaduste kaitsjasse. Ka mustanahalise presidendi valimine on juba sümbol sellest, et Ameerika unistus vabadusest ja vabast valikust on päriselt olemas.