Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

91 aastat hiljem: käes on jälle punane oktoober

Heido Vitsur 07. november 2008, 00:00

Nii ulatuslikku rahandusasutuste natsionaliseerimist ning eraettevõtlusesse sekkumist, nagu maailm 2008. aasta oktoobris nägi, polnud Esimese maailmasõja eelsed sotsialistid isegi unes näinud.

Praegu ei häiri natsionaliseerimine ja riigiabi enam kedagi. Keegi ei imesta ka, et seda kõike teevad parempoolsed valitsused. Muretsetakse vaid, kas sellest maksumaksjatele triljoneid dollareid maksma läinud vägiteost ikka piisab.

Kriis ju muudkui süveneb ja laieneb. Finantskriisile on lisandunud valuutakriis ja ees on üldine majanduskriis. Inimeste ja firmade varad kuivavad kokku (vahel triljon päevas) ning valitsustel pole muud valikut kui pumbata kollapsi vältimiseks majandusse raha järjest juurde.

Seni valitsenud selgest põhimõttest - riik ei tohi ettevõtlusesse sekkuda - on saanud udune kompromiss: riik ei sekku ilma vajaduseta. Ja paistab, et ka see tõlgendus kipub kitsaks jääma. Nii kutsus ELi eesistujamaa, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy möödunud nädalal Euroopat üles moodustama riiklikke investeerimisfonde, vältimaks riiklikult tähtsate ettevõtete hävimist või võõra kontrolli alla libisemist.

Need arengud näitavad esiteks, et praeguses olukorras ei suuda isegi paljud Euroopa suurettevõtted kriisist terve nahaga välja tulla.

Teiseks tähendavad need seda, et vähemalt ajutiselt on ilma ühegi süümepiinata pööratud selg mitmele vaba turumajanduse põhimõttele.

Kolmandaks: reaalses maailmas kehtivad topeltstandardid. Vaid kümmekond aastat tagasi valitses ka kriiside ajal kaljukindel seisukoht, et liigsete riskide võtjad ning ebapädeva finantskorraldusega riigid peavadki turujõududelt teenitud karistuse kätte saama. Kuid siis oli tegu ju üksnes Kagu-Aasia probleemidega.

Praegu on maailmas vähe neid, kes ei nõustu väitega, et kriisi tekitas piisavalt reguleerimata finantssektor. Üha kõvemini kõlab nende praktikute ja teoreetikute hääl, kes on aastakümneid väitnud, et vabad rahaturud ei suuda põhimõtteliselt end ise tasakaalustada ning et piiranguteta rahaturgude loomulik tee ongi liikumine ühest kriisist teise, kas siis lokaalses või ülemaailmses ulatuses.

Kriisijärgses maailmas pole finantssektoril enam nii suurt rolli. Kui näiteks eilses maailmas ületas derivaatide turg kogu maailma SKTd enam kui 11 korda ja sellele turule uute toodete väljamõtlemine ning müük oli kõige kiiremini arenev tegevus, siis enam see nii pole.

Kuid loodus ei armasta tühja kohta: huvitavate turuinstrumentide väljamõtlejatest ja müüjatest vabaneva ruumi hõivavad taas need, kellel on midagi käegakatsutavamat müüa, kes on tugevamad reaalmajanduses.

Ilmselt tekivad õige pea ka mitmed uued regulatsioonid ning tugevneb kontroll finantsasutuste üle. Võib-olla polegi nende regulatsioonide järele siis enam nii pakilist vajadust, sest muutused toimuvad selletagi. Usaldus keeruliste instrumentide vastu on kadunud, samuti on kadunud suurem osa sellel turul keerelnud rahast.

Rahvusvaheline rahasüsteem ei saa ilmselt samuti endiseks jääda. Kuigi dollar praegu taastab oma positsioone, on tõenäoline, et ühe valuuta absoluutse domineerimise aeg on lõppemas.

Kullaga tagatud Bretton Woodsi süsteemi dollarit asendanud ja USA-le selgeid eeliseid pakkuva mitte millegi reaalsega tagatud dollariga ei saa ülejäänud maailm pärast finantskrahhi enam leppida. Ka ei jää Ühendriigid maailmas enam selliseks absoluutseks majanduslikuks jõuks.

Juba tõsiasi, et kriisi peamine põhjustaja USA saab ainsa riigina finantsraskustest tulla välja sellega, et trükib piiramatus koguses dollareid või võlapabereid juurde, ning teistel pole muud valikut, kui neid osta, paneb valitsused tegutsema.

Dollar ei loovuta positsioone kergelt. Praegu pole ju aktsiaturult põgenenud rahal kuhugi mujale minna kui USA valitsuse võlakirjadesse. Kuid viimaseid saab osta ainult dollarite eest, mistõttu dollar on muutunud kuumaks kaubaks. Suure raha Euroopa riikide võlakirjadesse paigutamine ei tule kõne allagi, sest siin on ees 3 protsendi piir.

Praegu pole dollarile väärilist asendajat veel sündinudki. Kuid maailmas hakatakse nüüd intensiivsemalt töötama selle nimel, et luua euroga sarnaseid piirkondlikke ühisvaluutasid ja lahkuda riskide hajutamiseks dollari aluselt.

Lähiaastate jooksul peab teisenema ka IMFi roll. On arusaadav, et riigid, kellel on kriisi lõppedes rohkem reserve kui kohustusi, saavad maailma rahanduse korraldamisel senisest tunduvalt suurema kaalu. Võitjateks osutuvad ka need, kellel tugevam tootmispotentsiaal või kes kontrollivad tähtsaid toormeturge ja leiukohti. Selles valguses suudavad kõige enam oma positsioone tugevdada Hiina ja Pärsia lahe äärsed naftariigid.

Hoopis raskem on tajuda seda, mis võib toimuda reaalmajanduses. Siia on kriis alles jõudnud. Ilmselt sõltubki kriisi sügavusest see, millisesse suunda maailmamajandus tervikuna nihkuma hakkab.

Suur depressioon viis omal ajal protektsionismini ja ka praegu võib maailmas märgata protektsionistlike meeleolude kasvu. Kui kriis osutub sügavaks ja tööpuudus talumatuks, ei leidu enam ilmselt jõudu, mis protektsionismi levikut võiks takistada.

Kui aga sügava majanduskriisi teke suudetakse ära hoida, jääb maailm tõenäoliselt avatuks ja ka meile soodsamaks, sest Eestil ei ole kriisist teist väljapääsuteed kui oma ekspordivõime tuntav kasvatamine. Suletud maailmas ei pääse me oma kaupadega ju kuhugi.

Vaatamata kõikide seniste majandusprognooside ekslikkusele võib ühes siiski kindel olla. Tsüklid ühiskonna arengus ei tähenda kunagi ajaloo kordumist ja pole alust arvata, et mitmekordseks muutunud huvi Karl Marxi teoste vastu võiks tähendada uue bolševistliku eksperimendi algust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:49
Otsi:

Ava täpsem otsing