Eesti arstid ravivad inimesi üle maailma

Gert D. Hankewitz 10. november 2008, 00:00

Kuigi arstide migratsioon välismaale on aasta-aastalt kahanenud, on alates 2004. aastast tervishoiuametis käinud 1170 arsti ja õde, kes avaldanud soovi Eestist mujale tööle minna. See teeb keskmiselt üks arst või õde igas tööpäevas. Kuna amet pärast loa andmist enam ei jälgi, kes välismaale ka reaalselt läks, on praegu raske öelda, mitu Eesti arsti või õde ühes või teises riigis tööl on.

Sestap võib olla, et paljud kõrvaloleval kaardil märgitud arstidest käisid mujal vaid korraks praktikal ning naasid pärast seda kodumaale.

Meie rääkisime aga just nendega, kes oma seitsme asjaga siit ära läinud ning uurisime, mis olid mineku põhjused.

100 km kaugusel Rootsi suuruselt kolmandast linnast Malmöst, 600 km kaugusel Stockholmist, Kristianstadis töötab juba mitmendat aastat perearst Tarmo Loogus. Rootsi sattus mees õppima.

"2005. aastal andis Rootsi mulle võimaluse tutvuda nende tervishoiusüsteemi funktsioneerimise printsiipidega. Stipendium võimaldas külastada paljusid perearstikeskusi ja haiglaid ning andis ülevaate Rootsi meditsiinisüsteemist," kirjutab ta ning lisab, et hakkas pärast süsteemiga tutvumist kohapeal tööle.

"Rootsi panustab märkimisväärse osa oma SKPst sotsiaal- ja tervishoiuprobleemide parandamisele. Arstide puudus on väga suur," räägib ta, lisades, et on Rootsis praktiseerides täheldanud, et seal on tunduvalt rohkem psüühiliste häiretega patsiente - depressiooni ning ärevushäirete all kannatavaid inimesi.

"Olen diagnoosinud haruldasi haigusi, mida Eestis senise praktika jooksul ette pole tulnud. Samuti olen teinud palju operatsioone, mida Eestis polnud lihtsalt võimalik teha tehnilise varustuse puudulikkuse tõttu. Arstil on piisavalt aega patsiendiga tegeleda. Saab tegeleda arstitööga ega pea lahedama ettevõtlusega seotud küsimusi," selgitab ta.

Mehe sõnul teenib perearst, kes on oma elust panustanud 13 aastat erialastele õpingutele ja sooritanud Rootsis erialaeksami, minimaalselt 50 000 Eesti krooni kuus. Kätte. "Rootsi hinnatase on praegu võrreldav Eestiga, kohati isegi odavam," peab ta oluliseks märkida.

"Põhjus oli selles, et ma abiellusin, kuid kui seda poleks juhtunud, oleksin tõenäoliselt ikkagi kuhugi Eestist ära läinud," ütleb Lõuna-Prantsusmaal Hy?res'i linnas pediaatrina töötav Lea Salmistu-de Souza. Mida vestluses edasi, seda enam selgub, et Eestist lahkumise põhjused olid aga sügavamal kui lihtsalt armastus.

"Asi oli selles, et Eesti tervishoiusüsteem läks üle perearstisüsteemile, mis tähendas, et pediaatri eriala enam ei tunnistatud. Sai küll töötada, kuid ainult nii, et käid haiglas valveid tegemas," seletab Salmistu-de Souza.

Naise sõnul oli viimane piisk karikasse see, et kui ta ei tahtnud perearstiks ümber õppida, nagu oli kohustus, pidi ta hakkama tööle teise arsti abiarstina. "See on alandav - kutsuda sama haridustasemega arsti kellegi abiks," on naine emotsionaalne.

Prantsusmaale saabus arst 2001. aastal, mil asus keelt õppima.

"Leidsin lehekuulutusest, et otsitakse medõdesid. Kuna Eesti polnud veel ELis, ei tunnustatud siin minu arstidiplomit, kuid medõena sain töötada," meenutab Salmistu-de Souza.

Nii võetigi naine tööle plaaniga ta arstiks teha kohe, kui kodumaa liidus sees. "Kui see juhtus, hakkasingi pediaatrina tööle."

Kohaliku kombe järgi on kolm võimalust erakliinikus töötamiseks. Esimese järgi lähed kellegi teise praksisesse tööle, teise võimalusena ostad ära mõne pensionile mineva arsti patsiendid ja kliiniku ning kolmandana alustad nullist.

"Ma nii ei teinud," ütleb naine kahe esimese variandi kohta ning jätkab, et kahe aasta jooksul, mil tema kliinik on töötanud, pole täismahtu ehk maksimaalset patsientide arvu veel saavutatud. See juhtuvat tavaliselt kolme aastaga.

Ometi naine ei kurda. "Palganumbrid pole siin üldse mitte kehvad. Absoluutnumbrites tõenäoliselt suuremad kui sama taseme arstil Eestis."

"Samas peab arvestama, et üür ja kõik muu on siin tunduvalt kallim," räägib ta, lisades, et loodetavasti järgmisel aastal, kui kabinet täismahus tööle hakkab, palganumbrid suurenevad.

Eestisse tagasi plaanib Salmistu-de Souza tulla võib-olla alles pensionipõlves.

"Arsti tööd väärtustatakse ühiskonnas selgelt rohkem kui Eestis, mida on näha ka riiklikus tasustamises," arvab sel aastal Soomes oma erakliiniku avanud Marge Uibu.

Soome tööle läks ta juba 1997. aastal, kohe pärast internatuuri Tartu Ülikoolis. "Minu otsust ei mõjutanud ei palk ega ka töötingimused. Soome läksin perekondlikel põhjustel," seletab ta. Nii sai Uibu põhilise osa haridusestki põhjanaabrite juures.

Sarnaselt Prantsusmaal töötava Salmistude Souzaga tundub Uibugi olevat Eesti meditsiinisüsteemis veidike pettunud. "Ka Soome tervishoiusüsteemis esineb palju bürokraatiat ja vajakajäämisi, kuid üldjoontes sotsiaalkindlustus ja arstiabi on heal tasemel ja võrdsetel alustel kättesaadav," toob ta näiteks.

Uibu lisab, et ei saaks Eestis ka täiel määral oma erialal praktiseerida. "Soomes on allergiapatsientide hulk palju suurem, testimisvõimalused laiemad," märgib ta, mööndes, et viimasel ajal on ka Eestis allergiseerumine kasvav probleem.

Pärin, kas pole plaani Eestisse tagasi tulla. "Kontaktid Eestiga on endiselt olemas ja Eestisse tagasitulek pikemas perspektiivis võimalik."

Kuivõrd eetiline on arstidel võtta Eestist saadud haridus ning seda mujale rakendama minna? Kas koolitusvaev jääb seega tasumata?

Põhimõtteliselt on väide õige ja seda teemat on ka arutatud.

Õpetamisele tehtud kulutused lähevad Eestile kaotsi mitte ainult arstide välismaale siirdudes. Näiteks võib tuua ka kutsekoolis ameti omandanud ja siis välismaale tööle läinud ehitaja.

Hariduse võimaliku teistsuguse rahastamisskeemi osas on seni Eestis puudunud poliitiline kokkulepe, samuti on kirjeldatud olukorda keeruline lahendada ilma kellegi õigusi riivamata.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 17:49
    Otsi:

    Ava täpsem otsing