Kommentaar: rämpsvõlakiri ei tähenda rämpsettevõtlust

10. november 2008, 11:10

Pärast SEB likviidsusfondi tabanud
skandaali tõusis taas teravalt päevakorda rämpsvõlakirjade teema, mis omakorda
puhus üles pahameeletormi, et Äripäev peab kogu Eesti ettevõtlust rämpsuks.

Elav näide pahameelest on kas või see, et Äripäeva peatoimetajat Meelis Mandelit informeeriti, et ASi Kalev suuromanik Oliver Kruuda kuulas advokaatide juures maad, kas annaks Äripäeva rämpsvõlakirjadest kirjutamisel kuidagi ohjata...

Uskuge või ärge uskuge – Äripäev ei pea Eesti ettevõtlust rämpsuks!

Kui Äripäev peaks Eesti ettevõtlust rämpsuks, peaksime ka ise kohe pillid kotti panema ja ärilehte mõnes teises riigis välja andma hakkama. Arvame hoopis, et kogu Eesti riik seisab püsti eelkõige tänu ettevõtlusele ja praeguse majandussurutise ajal vajame südikaid ettevõtjaid rohkem kui iial varem.

Miks siis nimetame osa kohalike firmade võlakirju rämpsuks? Põhjus on lihtne – nende pakutav kõrge intressimäär näitab madalamat investorite usaldust ettevõtte suhtes ja suuremat maksejõuetusriski. Kohalikud emitendid pakuvad võlakirjade eest 5-10 protsenti kõrgemat intressi kui konservatiivsed valitsuste võlakirjad. Lisaks on kohalike võlakirjadega järelturul raske, et mitte öelda võimatu, kaubelda ja enamik neist väärtpaberitest on ilma reitinguta (või reitinguga alla BB).

Konservatiivsete ja olemuselt riskivabade fondide portfellid peaksid kõnealusest kraamist puhtad olema, nagu näitas ka SEB likviidsusfondi valus kogemus. Kel riskisoov suurem ja eesmärk kõrgem tootlus, neile võib tegemist olla aga suisa parima valikuga.

Esimest korda kirjutas Äripäev rämpsvõlakirjade probleemist meie kohustuslikes pensionifondides tänavu kevadel, ajendatuna TR Majade võlakirjade mahakandmisest. Vahepeal on hulk vett merre voolanud ja julgen väita, et palju kriitikat teeninud rämpsvõlakirja tiitel ka teistele sarnast intressi pakkuvatele kohalikele emitentidele polegi ehk nii ebaõiglane ja kohatu.

Võlakirju emiteerinud kiirlaenuandjad eesotsas Balti Investeeringute Grupiga (BIG) saavad endiselt raporteerida kõrgest tulususest, kuid BIG-i portfellist on üle kahe kuu tähtaja ületanud laenusid juba kolmandik. Veel üks kohalik emitent, Q Vara, on hädas suurprojektide müügiga ning on juba ka võlakirjaemissiooni pikendamisele mõelnud. Praegu otsustavad taanlased, kas kinnisvarafirmale antud paarisaja miljoni eest laenusid saavad Sampolt uue ajapikenduse.

„Q Vara võlakirja omanikel on läinud paremini kui näiteks Arco Vara aktsionäridel, kes on kaotanud juba rohkem kui 90% oma investeeringust," rääkis hiljuti ligi viiendiku Q Vara aktsiate omanik Carmen Kass. Ei kõla just väga lohutavalt, mõtlevad ilmselt paljud võlakirjainvestorid.

Samuti hulga võlakirju emiteerinud AS Kalev on krooniline majandusaasta aruannetega hilineja. Hiljuti pidi Äripäev kirjutama, et börsifirma bluffis investoritele kasuminumbriga. Lisaks on Kalev korduvalt silma paistnud kehva maksedistsipliiniga, hoides enda nimel mitmeid maksuvõlgu.

Eeltoodud näited ei tähenda, et võlakirjainvestorid võivad oma rahast suu puhtaks pühkida või et need ettevõtted ise oleksid rämpsu võrdkuju. Kindlasti mitte. Küll aga näitavad need, et turule paisatud võlaväärtpaberite näol on tegemist keskmisest riskantsema investeeringuga, mida finantsmaailmas rahvakeeli nimetataksegi rämpsvõlakirjadeks.

Olen saanud tagasisidet, et Äripäeva nahaalsuse tõttu ei pruugi Eesti ettevõtjad enam üldse laenu saada, sest rämpsule ei hakata ju otse loomulikult laenama. Olge mureta, ettevõtjad, finantsmaailma professionaalid teavad suurepäraselt, mida tähendab üldkasutatav mõiste rämpsvõlakiri ega jäta teile laenu andmata, sest neile meenub, et majandusleht nimetas üht või teist võlakirja rämpsuks.

Lisaks, laenuturul on siiski kaks osapoolt. Laieneda soovivate ja majandust edendatavate ettevõtete kõrval tahavad ka investorid olla teadlikud, kelle kätte nad oma raha usaldavad. Kõrgem intress näitab paraku ka suuremat riski.

Et käputäie riskantse loomuga võlakirjade rämpsinvesteeringuks nimetamine ei tähenda kogu Eesti ettevõtluse rämpsuks nimetamist, sellest saab usutavasti iga intelligentne inimene aru. Olgu öeldud, et rämpsvõlakirja staatust kannavad ülaltoodud põhimõtete järgi ka selliste rahvusvaheliste suurfirmade võlakirjad nagu Sprint, Ford, Alcatel-Lucent ja General Motors.

Jääb vaid üle loota, et võlakirju emiteerinud Eesti ettevõtjad ei anna Äripäevale tulevikus põhjust kirjutada, et järgmine rämpsvõlakiri jäi lunastamata ja investorid rahata. Hoiame teil silma peal, sest seda soovivad meie investoritest lugejad. Soovime edu.

Ja lõpetuseks lisan inglise keelse selgituse rämpsvõlakirja mõistele. Jäägu see igaühe enese tõlkida ja tõlgendada:

Junk Bond: „A bond rated 'BB' or lower because of its high default risk. Also known as a "high-yield bond" or "speculative bond". These are usually purchased for speculative purposes. Junk bonds typically offer interest rates three to four percentage points higher than safer government issues.“ (allikas: investopedia.com)

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. November 2008, 21:15
Otsi:

Ava täpsem otsing