Kas sotsiaalmaksule lae kehtestamine on väärt mõte?

Minu meelest on mõte seada sotsiaalmaksule ülempiir igati edumeelne. Selle plussiks on kõrgemapalgaliste töökohtade loomine jõudsamas tempos kui praegu.

Meie sotsiaalmaks, 33 protsenti, on muu maailma mõistes üsna karm. Ja eks erasektori tööandja arvestab palgafondi hulka ka sotsiaalmaksu ehk teisisõnu on töötaja brutopalk sedavõrd väiksem, mida kõrgem on sotsiaalmaks. Palgad ja riigimaksud tulevad ühest ja samast katlast.

Teemaga haakuv küsimus on, kas sotsiaalmaksu tervisekindlustuse osa peab olema sada protsenti solidaarne, nagu ta on praegu. Kui makstakse sotsiaalmaksu näiteks sada tuhat krooni aastas ja enam - tõsi, seda maksab tööandja -, ei "kuluta" enam-vähem terve töötaja oma tervisekindlustuse osa tõenäoliselt ära.

Samas kurtis neli ja pool aastat tagasi leukeemiasse surnud Marge Valdmann, et on elu jooksul maksnud sotsiaalmaksu (formaalselt - jällegi tema tööandja) piisavalt palju, et haigekassa peaks kompenseerima tema vähiravimit. Marge Valdmann käis kohut, aga jäi kaotajaks.

Tõsi, mingis vaidluse faasis hakkas ravimifirma Marge Valdmannile ravimit tasuta andma, aga vaevalt et protsessimine tervistumist soodustas. Samuti on paljud raviteenused tasulised, ja nende ring pigem suureneb, kui kahaneb.

Mis puudutab sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa, siis esialgne sotsiaalmaksu laekumise vähenemine võib viia pensionikassa tõesti puudujääki. Võib-olla oleks lahendus see, kui riik ei maksaks teise pensionisambasse 4 protsendipunkti brutopalgast, see hoiaks praegusel tasemel kokku 3,6 miljardit krooni aastas.

Ent kui suurepalgalise töötaja pealt makstaks praegu vähem sotsiaalmaksu, oleks tulevikus väiksem ka selle töötaja esimene sammas, sest pensionikindlustuse osa on ju isikustatud. Seega oleksid riigil tulevikus väiksemad kohustused. Igal miinusel on oma plussid, ja vastupidi.

Võimalik, et ettepanek sotsiaalmaksule ülempiir seada on praeguses olukorras, mil ähvardab eelarve puudujääk, raskemini teostatav kui parematel aegadel. Valitsus on viimastel kuudel püüdnud arvele võtta palju väiksemadki laekumised, nii et ülalt fikseeritud sotsiaalmaksu summa seadustamine oleks julgustükk.

Aga ikkagi on tegemist ettepoole vaatava meetmega - et just tegelikud sotsiaalmaksu laekumised tulevikus suureneksid. Ratsionaalselt mõtlevat inimest ei tohiks huvitada ju maksumäär protsentides või mingi maksulagi iseenesest, vaid laekumised kroonides riigikassasse.

Diskuteerimise koht on brutopalga summa, millest edasi sotsiaalmaksu summa enam ei suurene - nn Tarkade Klubi on pakkunud selleks summaks veerand miljonit krooni aastas.

Veerand miljonit krooni aastas ehk umbes 20 000 krooni kuus ei ole just megapalk, kui võrrelda seda jõudsasti kerkinud keskmise palgaga. Aga näiteks kolm keskmist palka oleks juba mõttekam.

Kasutan siin üsna vabas tõlgenduses statistikas tuntud nn kolme sigma reeglit (andku tõsimeelsed statistikud mulle andeks): kolme keskmise palga sisse peaks kõik head palgad ära mahtuma.

Sotsiaalmaks jaguneb meil teatavasti kaheks - pensionikindlustuse ja ravikindlustuse osaks. Maksudest kogutu jagamine kindlustatute vahel toimub aga erinevate põhimõtete alusel.

Pensionikindlustusest väljamakstav jaguneb kõigile võrdseks baasosaks ja inimese tuludest sõltuvaks osaks. Esimese osakaal pensionis on praegu 33 protsenti keskmise pensioni suuruse juures.

Seoses ootamatult ulatusliku kogumispensionidega liitumisega tekkis oht, et tulevikus see mõistlik vahekord muutub ning pensionikindlustuse solidaarne osa väheneb taunitavalt väikeseks.

Probleemile leiti lahendus mullu. Uus pensionide indekseerimise kord tähendab seda, et 30 aasta pärast on riiklik pension pea kõigil ühesugune. Erinevus tuludes kajastub kogumispensionist saadavas. Seejuures ei muutu võrdse ja tuludest sõltuva pensioniosa osakaal. Seega pole sotsiaalmaksu lagi pensionikindlustuse osale vajalik, sest süsteem on muudetud solidaarsemaks teisel teel.

Täiesti süsteemiväline oleks see lagi aga ravikindlustuses. Ravikindlustus Eestis arvestab meie rahvaarvu ja vanuselise struktuuriga ning on solidaarne kindlustus. Tööealised on solidaarsed oma pensioniealiste vanemate ja lastega (viimaste pealt sotsiaalmaksu ei maksta) ja terved inimesed haigetega.

Ravikindlustusest saadav sõltub teenitavast ainult haiguse tõttu töövõime kaotamisel saamata jäänud töötasu hüvitamisel. Kõiges muus on kindlustatud ühel pulgal. See kindlustus ongi loodud teadmises, et võidame "meie" kõik koos, mitte iga "mina" eraldi.

Kellele ja milleks seada siis lage? Teoreetiliselt võib ju määrata lae nii sotsiaalmaksu ravikindlustuse osale kui ka makstavale haigusrahale. Praktiliselt ei vääriks see mäng küünlaid, sest tegu oleks komakohtadega ärast nulli. Pealegi jääks küsimus, kas siis kõrgepalgaliste vanemad ja lapsed ei jäägi haigeks? Või sisulisemalt: kas solidaarsusel ravikindlustuse mõttes saabki olla lage? Või siis ärimeheliku pragmatismiga: miks peaks madalamat töötasu maksvad ettevõtted kandma suuremat koormust ravikindlustuses?

Kõige vähem on see teema seotud kõrgepalgalise välistööjõu värbamisega. Ei praktiliselt ega juriidiliselt pole võimalik teha vahet siinsete elanike ja väljastpoolt Euroopa Liitu värvatute vahel makstava sotsiaalmaksu ja sotsiaalsete tagatiste osas.

Muust Euroopast näidete otsimisel tuleb silmas pidada, et sotsiaalmaksule lae seadnud riikides võtavad kõrgemapalgalised ühise elu korraldamisest osa ka kõrgema tulumaksuga.

On ka riike, kus kõrgelt tulult sotsiaalmaksu ei võetagi ning nii pension kui ka ravikindlustus jääb inimese enda korraldada. Need riigid on aga meist kordi suuremad ja tervishoiu rahastamine on seal teistel alustel püsti pandud.

Kõigile neile, kelle jaoks isiklik kasu on suurem ühishuvidest, selline teave. Kui te olete 30ndates kõrgepalgaline töötaja, siis saaksite kindlasti ise 13 protsendi pealt oma palgast parema ravikindlustuse, kui Eestis praegu on võimalik saada. Kui te aga sooviksite kindlustada ka oma vanemad ja lapsed, siis maksaksite palju rohkem.

Autor: Mati Feldmann