Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti ettevõtlus ei ole rämps!

Pärast SEB likviidsusfondi tabanud skandaali tõusis taas teravalt päevakorda rämpsvõlakirjade teema, mis omakorda puhus üles pahameeletormi, justkui peab Äripäev Eesti ettevõtlust rämpsuks. Elav näide pahameelest on kasvõi see, et Äripäeva peatoimetajat Meelis Mandelit teavitati, et ASi Kalev suuromanik Oliver Kruuda kuulas advokaatide juures maad, kas annaks Äripäeva rämpsvõlakirjadest kirjutamisel kuidagi ohjata...

Uskuge või ärge uskuge - Äripäev ei pea Eesti ettevõtlust rämpsuks!

Kui Äripäev peaks Eesti ettevõtlust rämpsuks, tuleks ka meil endil kohe pillid kotti panna ja ärilehte mõnes teises riigis välja andma hakata. Arvame hoopis, et kogu Eesti riik seisab püsti eelkõige tänu ettevõtlusele ja praegu vajame südikaid ettevõtjaid rohkem kui iial varem.

Miks siis nimetame osa kohalike firmade võlakirju rämpsuks? Põhjus on lihtne - nende pakutav kõrge intressimäär näitab madalamat investorite usaldust ettevõtte suhtes ja suuremat maksejõuetusriski. Kohalikud emitendid pakuvad võlakirjade eest 5-10 protsenti kõrgemat intressi kui konservatiivsed valitsuste võlakirjad. Lisaks on kohalike võlakirjadega järelturul raske kaubelda ja enamik neist on ilma reitinguta (või reitinguga alla BB).

Konservatiivsete ja olemuselt riskivabade fondide portfellid peaksid kõnealusest kraamist puhtad olema, nagu näitas ka SEB Likviidsusfondi valus kogemus. Neile, kel riskisoov suurem, eesmärk kõrgem tootlus, võib tegu olla parima valikuga.

Esimest korda kirjutasime rämpsvõlakirjadest kohustuslikes pensionifondides kevadel, ajendatuna TR Majade võlakirjade mahakandmisest. Palju kriitikat teeninud rämpsvõlakirja tiitel polegi ka teistele sellist intressi pakkuvatele kohalikele emitentidele nii ebaõiglane.

Võlakirju emiteerinud kiirlaenuandjad eesotsas BIGiga saavad endiselt raporteerida kõrgest tulususest, kuid BIGi portfellist on tähtaja ületanud laene juba kolmandik. Veel üks kohalik emitent, Q Vara, on hädas suurprojektide müügiga ja on mõelnud ka võlakirjaemissiooni pikendamisele. Praegu otsustavad taanlased, kas firmale laenuks antud paarsada miljonit saavad Sampolt uue ajapikenduse.

Samuti hulga võlakirju emiteerinud AS Kalev on krooniline majandusaasta aruannetega hilineja. Hiljuti pidi Äripäev kirjutama, et börsifirma bluffis investoritele kasuminumbriga. Lisaks paistab Kalev silma kehva maksedistsipliiniga.

Toodud näited ei tähenda, et võlakirjainvestorid võivad oma rahast suu puhtaks pühkida või et need ettevõtted ise oleksid rämpsu võrdkuju. Kindlasti mitte. Küll aga näitavad need, et turule paisatud võlakirjade näol on tegu keskmisest riskantsema investeeringuga, mida finantsilma slängis nimetataksegi rämpsvõlakirjadeks.

Olen saanud tagasisidet, et Äripäeva nahaalsuse tõttu ei pruugi Eesti ettevõtjad enam üldse laenu saada. Finantsilma professionaalid teavad suurepäraselt, mida rämpsvõlakiri tähendab ja laen ei jää seepärast saamata, et leht nimetas üht või teist võlakirja rämpsuks.

Laenuturul on siiski kaks osapoolt. Laieneda soovivate ja majandust edendatavate ettevõtete kõrval tahavad ka investorid olla teadlikud, kelle kätte nad oma raha usaldavad. Kõrgem intress näitab paraku ka suuremat riski.

Sellest, et käputäie riskantse loomuga võlakirjade rämpsinvesteeringuks nimetamine ei tähenda kogu Eesti ettevõtluse rämpsuks pidamist, saab iga intelligentne inimene aru. Rämpsvõlakirja staatust kannavad näiteks ka selliste rahvusvaheliste suurfirmade võlakirjad, nagu Sprint, Ford, Alcatel-Lucent, General Motors.

Jääb loota, et võlakirju emiteerinud Eesti ettevõtjad ei anna meile tulevikus põhjust kirjutada, et järgmine rämpsvõlakiri jäi lunastamata ja investorid rahata.