Ando Keskküla suur vaikelu

Tänavu kevadel meie hulgast lahkunud kunstnik Ando Keskküla (1950-2008) oli tuntud kui uuendusmeelne looja ja kunstielu edendaja. Ta pidas Kunstiakadeemia rektori ametit ja esindas Eestit 1999. aastal koos Peeter Pere ja Jüri Ojaveriga Veneetsia biennaalil, mis on maailma kõige mainekam kunstinäitus.

1970ndatest alates tähena eesti kunstielus paistnud Ando Keskküla on laiemale publikule tuntud eelkõige maalikunstnikuna. Näitusele on koondatud tema maaliloomingu vaieldamatu tipp, mida on värskendatud üksikute erakogudest pärit töödega.

Maalikunstnikuna armastas Keskküla tegeleda igavikuliste, metafüüsiliste teemadega. Ajatu ja kohati müstilise ruumi kujutamine iseloomustab suurt osa tema maaliloomingust. Ent juhtiva hüperrealistina tuntud Keskküla ei rahuldunud puhtalt realistlikele motiividele hüperrealistliku mõõtme andmisega.

Tihtilugu purustab kunstnik oma fotoliku täpsusega tehtud maali mõne üksiku motiivi või lisandiga, mis annab tööle mängulise varjundi. Tema maalidel võib näha lõuendile kleebitud argieluesemeid - nagisid, koogivorme jms.

Näituse hüperrealistlikust maaliväljapanekust eristuvad täielikult viis abstraktset maali ("Bonnard'i tuba" I-V, 1994), millest igaüks on tehtud eri toonis pritsimisena mõjuvas tehnikas. Kuid ka abstraktsusesse on Keskküla sõna otseses mõttes peitnud ära vihje seekord mitte igavikulisusele, vaid pigem inimelu painavale lõppakordile - surmale. Need on justkui silmamoonutuslikud monumentaalsed maalid, mis lähedalt vaadates jätavad muretult abstraktse mulje, kuid kaugelt vaadeldes ilmutavad kummituslikku surmakujundit.

Süngus ei ole siiski Keskküla põhiaines. 1990. aastate alguses loobus ta tasapisi maalimisest ja pöördus hoopiski uue suuna poole. Peale juhtiva avangardismikunstnikuna on Ando Keskküla tuntud veel ka kui meediakunsti maaletooja ja edendaja Eestis. Ta produtseeris mitmeid videotöid ja interaktiivseid installatsioone. Keskküla huvitus digitaalsest kunstist ja arvutite abil loodavast virtuaalsest reaalsusest. Sellel näitusel on uue meedia žanrist pärinevatest töödest eksponeeritud paraku vaid üks, kuid see-eest oluline, interaktiivne ja publiku osalemist nõudev töö "Hingus" 1999. aasta Veneetsia biennaalilt.

Ando Keskküla oli muu hulgas ka uue kunsti visionäär, kirjutades ühes 2000. aasta Eesti Ekspressi artiklis, et "neli nukleiinhapet on XXI sajandi jaoks sama, mis eelmise sajandi jaoks olid 1 ja 0". Kunsti nägi ta just selles suunas arenevat.

Näituse kujundas Andres Tolts.

Autor: Ragne Nukk