Halb idee ja halb ajastus

Riigikogu menetluses on käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille vastuvõtmisel tõuseb järgmisest aastast sõiduauto erisoodustuse hind 4000 kroonile. See on täpselt kahekordne maksutõus. Arvestades riigieelarve vajadusi, võiks ju nõustuda, et tööandja sõiduauto maksukoormus tõuseb lühikese etteteatamisajaga kaks korda. Kas see on aga mõistlik ja annab soovitud tulemuse?

Arutelud mitme suurettevõtte juhiga on kinnitanud, et riigile sellest maksumuudatusest tõenäoliselt lisaraha ei laeku. Neil ettevõtteil on autosid mitmekümnest sajani ja ettevõtete juhid on veendunud, et kaks korda suuremaid makse ei hakka nad auto erisoodustuselt maksma.

Otsitakse hoopis alternatiive - kas loobutakse tööautodest, hakatakse pidama sõidupäevikuid või leitakse muid võimalusi. Kui vähem kui kaks kuud enne uue aasta algust suurendatakse ühte kululiiki kaks korda, on loomulik, et ettevõtjad mõtlevad kohe kulude kontrollimisele - ka ettevõtteil on eelarve ja rasked ajad nagu riigil.

Kui auto erisoodustuse hinna järsu tõstmise eesmärk on vähendada (töö)autode hulka, võib sellest muudatusest aru saada. Eelnõu seletuskirja järgi on aga eesmärk maksustada tööautodega tehtud erasõite vastavalt nende tegelikule kulule.

Seda eesmärki ei täida hinnaklassist sõltumata kõigi sõiduautode erisoodustuse hinna kahekordistamine.

Mis võiks olla parem alternatiiv riigikogu menetluses olevale eelnõule? Soovitaksin jätta tavapärase tööauto erisoodustuse hinna praegusele tasemele. Sel juhul võib eeldada, et paljud ettevõtjad jätkavad 2000 kroonilt erisoodustuse maksude maksmist ega ole sunnitud suurendama bürokraatiat, mis vähendaks niigi madalat tootlikkust.

Kuna riigil on soov erisoodustuse hinda suurendada, võiks diferentseerida tööauto erisoodustuse hinna vastavalt auto väärtusele ja tõsta ainult kallimate autode erisoodustuse hinda. Näiteks võiksid autod olla kolmes kategoorias: hinnaga kuni 0,5 miljonit, kuni miljon krooni ja üle miljoni krooni maksvad. Siis teeniks erisoodustuse hinna suurenemine plaanitud eesmärki, st erisoodustuse hind oleks paremini vastavuses tööandja kuludega.

Teiseks oleks vaja korrastada ka sõiduauto erisoodustuse maksustamise praktikat. Kahjuks leiab sel teemal maksuameti veebist vaid 10 küsitava väärtusega näidet, mille moraal on lihtsustatult öeldes - igal juhul pead tööauto kasutamiselt maksu maksma.

Kuna revidentide praktika on erinev ja puuduvad ühtsed avalikud juhendid ja selgitused, on ettevõtjate hulgas hulk legende ja kahtlusi sõidupäevikute, töö-kodu sõitude, garažeerimise, valvesõitude jms osas.

Praegu puudub kindlus, et kui töötaja täidab sõidupäevikut, siis maksuamet seda ka aktsepteerib. Kui ettevõtte sada töötajat peavad tööauto kasutamise kohta sõidupäevikuid, võib parimgi ettevõte kahelda kõigi sõidupäevikute veatuses.

Eelnõu seletuskirjas on ekslikult eeldatud, nagu tööautosid kasutatakse 100% erasõitudeks ja et ARKis registreeritud juriidiliste isikute sõidukite osakaal kinnitab maksuseaduse kuritarvitamist. Viimane pigem tõendab, et autosid liisitakse juriidilistelt isikutelt.

Sõiduki erisoodustuse hinna kahekordistamise idee ja ajastus on väga halb. Selle tulemusena arvatavasti hoopis väheneb riigile laekuv maksutulu ja suureneb ettevõtjate halduskoormus. Pigem tuleks muuta praegust süsteemi spetsiifilisemaks ja õiglasemaks ning tõsta erisoodustuse hinda vaid kallimate autode kategoorias, kus tööandja kulud on suuremad. Maksuamet peaks tagama selgete ja mõistlike juhendite andmise.