Pühapäev 25. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

2007/2008 - hinnatõusu ning töötajate koondamise aeg

Ain Alvela 19. november 2008, 00:00

Kui mullu toodi n-ö pahupoole näiteks üks teenekamaid mööblitootjaid Tarmeko, kes koondas eelmise aasta sügisel 45 inimest, siis nüüdseks on mööbliga ühel või teisel moel seotud ettevõtted ametliku statistika järgi koondanud juba ligemale nelisada inimest. Ka Tarmekost koondatute arv on praeguseks suurenenud 80 inimeseni.

Põhjuste rivvi on puidu hinna kallinemise ja selle kättesaadavuse halvenemise kõrvale lisandunud mitmed teised üldise majanduslanguse tekitatud asjaolud, millest olulisim on nõudluse vähenemine.

Rasked ajad jõudsid mööblivabrikute hoovidele läinud aasta alguses koos toorainehindade järsu tõusuga. Umbes samal ajal hakkasid töötajad selga sirgeks ajama ja senisest üksjagu suuremat palka nõudma. Ja siis lõhkes see va kinnisvaramull.

Eks ta ole - kui uusi kodusid ostetakse vähem, siis läheb vähem tarvis ka mööblitükke nende kodude sisustamiseks. Lisaks palgatöötajate koondamisele on hõredamaks jäänud igasuguste lae-, põranda-, köögi-, buduaari-, vannitoa-, aia- ning tea mis kõik veel disainerite ja nõustajate read.

Rahvas on õppinud täpsemalt oma prioriteete paika sättima ning esimene nende seas on kahtlemata uue kodu soetamine. Kas ka selle sisustamiseks raha jagub, on juba väiksema tähtsusega. Ja veelgi vähem oluline on sisustuse kallidus - ei tõtata enam esimese hooga disainimööbli butiiki, vaid lepitakse hinnalt märksa odavama standardlahendusega.

Eks aja märk ole seegi, kui üks mu tuttav, senini väga veendunud põhimõtetega vabakutseline sisekujundaja läinud suvel ühtäkki teatas, et talle aitab sest virelemisest. Ja läks - tule taevas appi! - ühte mööblikaubamajja saepuruplaadist kappe ja riiuleid müüma. Barbaarsus barbaarsuseks, aga pere tahab toitmist. Enda lõbuks ilusate piltide sehkendamine, kui neile tellijaid ei jagu, kuigi elamisväärset olemist ei taga.

Läinud suvel koondas Wermo veerandi oma paarisajast töötajast. Ettevõtte juhatuse liige Olev Lüütsepp märkis, et toorme hinnad on nii kalliks läinud, et liimkilpi pole enam otstarbekas toota, mistõttu ettevõte pani oma täispuiduosakonna üldse kinni. Sellest ka töötajate koondamine.

Teistest mõnevõrra raskemas olukorras on praegu männipuidust mööbli ja muude toodete valmistajad, keda on Eestis mitukümmend. Asi selles, et nõudlus männipuidust toodete järele maailmaturul üha kahaneb. Ju sellepärast kahaneb, et männipuit on põhjamaades traditsiooniliselt kõige kättesaadavam, odavam, lihtsamini töödeldav materjal ning tegijaid on rohkem, kui konkurents võimaldaks.

"Männist tooted pole turul enam üldse konkurentsivõimelised, sest männi hind on aastaga tõusnud 30%," rääkis Wermo tootmisdirektor Taavo Daniel.

Mööbli kui laiatarbekauba tootja edu või selle puudumine sõltub otseselt jaetellimuste arvust. On enam kui loogiline, et kui üleüldised krahhijutud on inimestel pea segi ja hirmu naha vahele ajanud, ei tõtta nad poodi uut mööblit ostma. Palju tõenäolisemalt istutakse kodus kallinevaid kütte- ja üürikulusid kokku arvutades.

Mullu tootmismahu kiiret suurendamist planeerides uue tehase avanud OÜ Tarmel Furniture juhatuse esimees Aare Paloots tunnistab, et turg on langev ja seetõttu pole vastset tootmisüksust täishooga tööle saadud.

Et tootmist suurendada, peab Palootsa hinnangul turgu kõvasti juurde võitma. Reaalsus on aga see, et müük nõudluse alanemise tõttu reaalselt väheneb. Seda ka piiri taga, kuhu Tarmel saadab 87% toodangust.

"Meie jaoks on kõige olulisem, kuidas mõjutab finantskriis Skandinaavia inimeste ostuharjumusi," tõdeb Paloots. "Viimasel kahel aastal on seoses uue tehase käivitamisega kõige olulisem tootmissisendite hinnatõusude suunamine müügihindadesse, kuid see ei mõju konkurentsivõimele hästi. Sellele vaatamata oleme sel aastal müüki suurendanud 23% ja kogu see kasv on tulnud ekspordist."

Puidu hind lõpetas perutamise käesoleva aasta alguses, kuid nii mõnelgi arvukatest tootjatest lõi mullune hinnaralli jalad alt.

Nii otsustasid 2008. aasta teisel päeval võlausaldajad pankrotti lasta ASi SW Mööbel. Ettevõtte tegevjuht Peep Põlluäär ütles tookordset otsust kommenteerides aripaev.ee-le, et ettevõtte võlgade ülepea kasvamise põhjus peitus just 2007. aasta toormehindade kiires kerkimises, nii et tervendamispüüded ei andnud enam tulemusi.

"Männipuust mööbli tootjatel ei ole viimastel aastatel hästi läinud, sest toormehinnad on järsult tõusnud," selgitas Põlluäär ebaedu tagamaid. "Nüüdseks (2008. aasta alguseks) on toormehinnad stabiliseerunud ja hinnatõus klientideni jõudnud. Värskelt võiks taas alustada, kuid võlad on liialt suureks kasvanud."

Kui SW Mööbli näol võidakse arvata, et tegu on väikese tegijaga, kelle majandusraskused võivad ehk olla tingitud napist konkurentsivõimest, siis häda on tabanud ka vähemalt Balti riikide mõistes hiiglasi. Nii sattus läinud aasta juunis pankrotikatlasse kõrbema Läti suurim mööblitootja ja lõunanaabrite selle valdkonna turuliider Amber Furniture. Töö kaotas ligi 300 inimest.

"Tooraine kallinemine ei ole ainult puitmööbli tootjate mure, sest tõusnud on ka metallide ja pehmendusmaterjalide hinnad," nendib Aare Paloots. "Puiduhinnad on ju tegelikult tipust alla tulnud, aga kes kord juba lõpetanud sellega tegelemise, see vaevalt enam uuesti alustab."

Läinud suvel raporteeris statistikaamet, et juulis hakkas mööblitööstuse kasvutempo taas hoogu koguma, sest tootmismaht ületas eelmise aasta juuli taset 10% võrra. Samas on müük siseturule aastataguse ajaga võrreldes kahanenud kuni 30% ning piiri taha umbes 3%. See ei anna mööblitootjatele erilist põhjust 2009. aastale optimistlikus meeleolus vastu minna.

Wermo juhataja Aivar Ojastu ütleb otse välja, et nõrgemad ja väsinumad ettevõtted sunnitakse turult lahkuma. Talle sekundeerib Bellus Furnituri juht Rolf Relander, märkides, et oma konkurentsivõime eest hoolitsemise unarusse jätnud firmad peavad uksed sulgema. Toodangumahtude languse suurus sõltub sellest, kuidas käitub mööbliturg Ida-Euroopas, mille suunas kõik meie tootjad praegu lootusrikkalt vaatavad, lisab Standardi turundus- ja müügidirektor Priit Tamm.

Ühe võimalusena, mis mööblitootjaid pankrotilainest päästaks, nähakse nende koostööd või ühinemist. Ent ka siis on võimalik edu saavutada vaid oma nišši leides ning väikepartiisid valmistades, sest masstootmises Eesti mööblitootjad konkureerida ei suuda.

Põlvamaal tegutseva, lastemööbli tootmisele keskendunud ASi Suwem juhatuse esimehe Kaido Mäesalu hinnangul sai masstootmise aeg Eestis mööda paari aasta eest ja kes seda siis ei märganud ning ikka veel sellele rõhub, nende jaoks on mäng juba ette kaotatud.

"See mida Eestis masstootmiseks peeti, tähendas Euroopas ühte suuremasse poeketti müümist," nendib Mäesalu. "Isegi, kui me kõik Eesti mööblitootjat ühte punti seome, ei suudaks me Euroopas midagi korda saata."

Ta leiab, et Eesti mööblitööstuses on palju vaid osaliselt koormatud tootmisvõimsusi, mida tuleks ühisel nõul ja jõul senisest paremini ära kasutada.

Praeguse aja Eesti üks edukamaid mööblitootjaid on küll traditsioonilisest mööblitootmisest mõnevõrra teisel alal tegutsev AS Kitman.

Balti riikide suuremaid kaubandusettevõtete sisustust tootev ettevõte kasvatas 2008. aasta esimese poolaasta käivet mullu sama perioodiga võrreldes 39%.

Tänavu esimese kuue kuuga teenis Kitman 73,6 miljoni suuruse müügitulu. Aasta varem oli sama perioodi käive 52,8 miljonit ning 12 kuu müük ligi 109 miljonit krooni.

Kitmani juhataja Ilo Rannu sõnul näeb firma edaspidi kasvu kaubandusliku külmatehnika vallas, mis on Kitmani jaoks uus ärisuund.

"Metallist ja puidust kaubandussisustuse kõrval pakub Kitman nüüd ka külmatehnikat ning kaupluste sisustamist sellega. Eesmärk on tõusta külmatehnika käibelt Eesti kolme juhtiva tegija sekka juba aasta lõpuks," rääkis Rannu.

Torutöötlemise mahu kahekordistamiseks investeeris Kitman sel suvel peamiselt omavahenditest 14 miljonit krooni torulaseri soetamiseks. Seade võimaldab töödelda aastas umbes 200 kilomeetrit toru ning on asendamatu konstruktsioonide valmistamise puhul.

Kitmani tähtsamad eksporditurud on Soome, Rootsi, Läti ja Leedu, samuti Taani, Saksamaa, Venemaa ja Ukraina. Suurimate rahvusvaheliste klientide hulka kuuluvad Stockmann, K-Rauta, Anttila ja Sokos. Lätis ja Leedus on Kitman sisustanud mitmeid Stokkeri, K-Rauta, Sigulda Büvmaterjali ning Ehituse ABC kauplusi.

Kitman kuulub valdusfirmale NG Investeeringud.

Kohaliku tööstuse mahud on vähenenud ja ettevõtted, kes planeerisid jätkuvat nõudluse kasvu, peavad oma plaanid üle vaatama.

Praegu võib olla õige hetk töötajate koosseisu vähendada. Igatahes ei tohi sellega hiljaks jääda. Meie pole liigseid riske võtnud ja praegu läheb normaalselt. Üritame ettevõtet efektiivsemaks muuta, et hinnasurve all mitte kahjumisse langeda.

Lähemal paaril aastal saab tähtsaks lojaalne ja nutikas töötaja, sest on vaja leida uusi lahendusi. Positiivne on, et lähivälismaa teab meie raskusi ja tunneb jälle huvi meie kaupade ja teenuste vastu. Varem ei olnud tootjal huvi hinda alandada, kuna niigi osteti kõik ära.

Olukord näib päris kurb. Suured täispuitmööbli või mööbliosade valmistajad on kõva surve all.

Tõsi on, et ka sarjatoodangut omavad tootjad valmistavad üha enam tellimuspõhiselt. Sarkopi-sarnased projektmööblitootjad, kellel oma sarjatoodang puudub, valmistavadki vaid tellimuspõhiselt. Ühekordne tellimustoode võib seeriatootest 2-3 korda kallimaks kujuneda, korralikult väljaarendatud tehnoloogiaga seeriatoodangust isegi 5-6 korda kallimaks.

Et järgmistel aastatel pinnal püsida, tuleb muuta igapäevased tegevused efektiivsemaks, koondada need töötajad, keda tööjõupuuduse ajal oldi sunnitud tööle võtma või tööle jätma. Teha koostööd, spetsialiseeruda. Suurendada müügi aktiivsust, kasutada euroabi toetuste võimalusi (EAS).

Tulevik sõltub sellest, palju meie tootjad on suutnud rasva nahavahele kasvatada. On selleks rasvaks siis raha, turud, pikaajalised lepingud, suhtevõrgustikud vm. Määravaks saab ka ettevõtjate oskus oma firma kulud enne optimeerida, kui raha põlema hakkas.

Usun, et kogu mööblitööstuse turg, sh ka eksporditurg kukub, kuna mööbel on esimene asi, mille arvel finantskriisi ajal hakatakse kokku hoidma. Pigem soetatakse uus auto, aga mitte mööblit.

Kuid nii kodus kui ka piiri taga võib majanduslikult keerulisel ajal sisse pääseda ustest, mis varem olid mitme tabaga suletud. Mugav elu hüljatakse, tarnijad on valmis ostma ka riskantsematelt ettevõtetelt, kes pole ennast küll veel tõestada jõudnud, kuid kes pakuvad väga head hinda.

Suure tõenäosusega toimub 2009. aastal üldisest majandusseisakust ja -langusest tulenevalt ka mööblitööstuse toodangumahtude alanemine.

Ehitamine ja sisustamine käivad käsikäes, aga näiteks meie Saksa partneri hinnangul n-ö vanas Euroopas uusi kinnisvaraprojekte sisuliselt ei alustata ja valdavalt toimib ainult renoveerimise turg. Kõik vaatavad lootuses Ida-Euroopa poole, sest see kant vajab veel väga palju ja väga suuri investeeringuid.

Tootmise planeerimise tõhustamine on ülioluline, sest klient kvaliteedis ja tarneajas järeleandmisi ei tee. Tootmise ümberorienteerimine nõuab küll uusi rahapaigutusi, aga see on võimalik.

Konkurents tiheneb veelgi. Ettevõtetel, kel puudub likviidsusvaru ning eksport, saab väga raske olema. Tootjad peaksid püüdma korrastada oma organisatsiooni, sest selge müügistrateegia muutub väga oluliseks. Vaja on müüa, mitte ostu teenindada.

Kuna kohalik mööbliturg käesoleval aastal väheneb ja tõenäoliselt jätkub see ka tuleval aastal, siis jääb ainsaks teeks ekspordi suurendamine.

Kuid ega ka piiritagusel turul ole tühja kohta. Kui meie tootjad kusagil võidavad turgu, siis keegi peab seda kuskil kaotama. Võtmeküsimuseks võib osutuda mööblifirmade võimekus omavahel kostööd teha, et kasutada ära kõik müügivõimalused ja vältida dubleerivaid investeeringuid.

Mööblitootjate liit alustas tootjate koostöövõimaluste kaardistamist. Eestis on palju vaid osaliselt koormatud tootmisvõimsusi.

Oluline on eksport, sest siseturu väiksus seab tootmisele piirid.

Eksporti on mitut tüüpi - teha täielikku allhanget, teha omatooteid, kuid müüa neid vahendajatele, kes müüvad neid omakorda edasi juba enda kaubamärgi all või toota vahendajatele nende enda jooniste järgi ja lisada tootele mõne teise ettevõtte kaubamärk.

Allhankes pole iseenesest midagi taunitavat, efektiivse tootmise korral on võimalik luua korralik lisandväärtus. Aga eks iga ettevõte peab valima just temale sobiva väljundi.

Eesti mööblitootjad ei ole praegu kuigi ekspordivõimekad. Toote lõpphinna osaks olev palgakulu on viimasel ajal tõusnud ja ekspordivõimet vähendanud.

Meil veel väga pikk maa minna Põhjamaade tootlikkusnäitajate tasemele. Näiteks Rootsis või Soomes ulatub ühe mööblitööstuse töötaja loodav keskmine lisandväärtus aastas ühe miljoni krooni kanti. Hea tulemus on juba 500 000 krooni suurune lisandväärtus töötaja kohta aastas. Eestis küünib selle tasemeni ainult mõni üksik ettevõte.

2009. aasta tuleb keeruline ja samas täiesti ettearvamatu. Püsima jäämiseks tuleb ettevõtetel pöörata senisest enam tähelepanu iga töötaja funktsioonile ja panusele kogu ettevõtmises. Töö peab olema efektiivne, õigetel positsioonidel peavad ametis olema õiged inimesed. Tuleb arvestada, et klient on jälle kuningas ja dikteerib tingimusi.

Tooted aga lähevad keerulisemaks, nõutakse lühemaid tarneaegu ning pikemaid maksetähtaegu.

Laenuraha on turul oluliselt vähemaks jäänud ja see mõjutab nii kinnisvaraturgu kui ka kodulaene, mille abil mööbliostu sageli finantseeritakse.

Järgmine aasta saab olema muutuste aeg. Nii mõndagi ettevõtet ootab ees ülevõtmine, konkurents tiheneb oluliselt. Selles olukorras jäävad ellu need, kes ei karda teha kardinaalseid muudatusi oma juhtimis- ja tootepoliitikas. Arvan, et nõrgemad ja väsinumad ettevõtted lihtsalt sunnitakse turult lahkuma.

Eestis mööblitööstuse seadmete müügiga tegeleva OÜ Nava müügidirektor Robert Sild möönab, et praegu läheb kehvasti eelkõige nendel firmadel, kes alustasid tootmist paar-kolm aastat tagasi.

Nava müüginäitajad pole tänavu oluliselt langenud, sest ka raskel ajal jagub firmasid, kel käiberaha tehnoloogia uuendamiseks. Robert Sild iseloomustab olukorda nõnda, et kui varem suutsid 1,5-2 miljonit krooni maksvat CNC-puidutöötlemiskeskust osta vaid Tarmeko, Standardi või Arensi taolised suured mööblivabrikud, siis nüüd on selliseks ostuks suutelised ka 5-10 töötajaga firmad.

Silla sõnul tingib vajaduse tehnoloogiat moodsamaks muuta inimtööjõu üha kallimaks kerkiv hind, samuti spetsialistide nappus.

"Tänapäeval toodetakse tööstusseadmeid sellise arvestusega, et tööpingi taga võiks töötada ka ahv - töö kvaliteet ja kiirus sõltub programmeerijast, kes vajalikud andmed masinasse sisestab," tõdeb Sild. "Töö käigus tuleb vaid mööbliplaat ette anda, seade lõikab sellest juba oma n-ö teadmiste alusel vajalikud detailid välja, puurib, freesib, vajadusel ka märgistab ja pakendab. Sel viisil saab töötajaid, kes tõesti ka protsessi sisu jagavad, võimalikult tulemuslikult tööle rakendada."

Programmeerijate tööpõld on iseäranis lai firmades, kes teevad mööblit n-ö ? la carte-põhimõttel. Tööstuslikel seadmetel on see omadus, et neid saab kergesti ühe materjali töötlemiselt teisele ümber seadistada. Samuti saab neid ümber programmeerida ühte tüüpi toote valmistamiselt teisele.

Tänapäeva plaatmööbel koosneb valdavalt kastidest ning partiide erinevused seisnevad peaasjalikult mõõtmetes. Viimaste jaoks on tootjatel olemas terve trobikond kastistandardeid, mida kombineerides püüab projekteerija valmis teha sellistes mõõtudes mööbli, mis tellijale sobib. Loomulikult on ka tootjaid, kel pole mingeid standardeid ja iga uus asi tehakse valmis n-ö nullist. Kui selline mööblitootja on edukas, peab tal olema oma kitsas nišis tugev jalgealune.

"Firma, kes tegi siiani mööblit männipuidust, saab üle minna näiteks puitlaastplaadist kastmööbli valmistamisele," märgib Sild. "Tõsi, vastupidi on see juba palju keerulisem."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:52
Otsi:

Ava täpsem otsing