Neljapäev 29. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Erik Puura näeb tulevikku teaduse ja tootmise harmoonias

Kairi Oja 19. november 2008, 00:00

Kes aru saab, et paari aasta pärast on omadega kindlalt mäel vaid uuenduslikult võimekad ning arenemisaltid tootjad, käib juba aegsasti teadustemplite uksi kulutamas, püüdes oma ideedega teadusinimestel silmi särama panna.

Mil moel toimub meil teaduse ja tehnoloogia arendamine, kas teadlased ja insenerid on ikka ühes paadis ning millise annuse uuendusvõimekust on tootjatele valmis andma Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut?

Neile ja teistelegi küsimustele vastab TÜ tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura.

Kuidas juhitakse teaduse ja tehnoloogia arengut?

Aastaid tagasi küsisin ühel rahvusvahelisel seminaril väliseksperdilt otse, missugused tehnoloogiad ja firmad on kümmekonna aasta pärast esirinnas.

Vastus oli samuti otsene ja üllatav: "Kui teaksingi, ega ei ütleks."

Tehnoloogia arengus saab jälgida vaid üldisi tendentse ning nendest lähtuda, ühelegi projektile konkreetselt väga suurt rahvusvahelist edu planeerida pole võimalik.

Näiteks robootika ja arukad IT-lahendused on valdkonnad, mis võimaldavad muuta inimtööjõu kasutamise efektiivseks. Eestil on valida, kas veame sisse odavat võõrtööjõudu või tõstame olemasoleva tööjõu kvaliteeti ja tõhusust. Meie arvame, et õige on viimane lahendus.

Teiseks - biomeditsiini rakendused. Kogu teadusinfo näitab, et inimene peab pidevalt täiustama võitlust juba olemasolevate ja pidevalt juurdetekkivate haiguste vastu, oma osa on muutuvatel ja halvenevatel keskkonnatingimustel.

TÜ tehnoloogiainstituut valib oma arenguprogrammi just sellised suunad, mis on tulevikutendentse arvestades kõige perspektiivsemad. Seeläbi erineme instituutidest, kus on probleemid aastakümnete taguste tehnikakoolkondade kohaldumisega praegusesse aega.

Lisaks peab igal suunal olema rahvusvaheline dimensioon. Peame täpselt teadma, mis mujal maailmas toimub ning leidma kanaleid, mille kaudu tekib välisriikides huvi meie tegevuste vastu. Ainult seeläbi saame olla maailmatasemel ning edukalt pakkuda oma uusi lahendusi globaalsel tasandil. Plaanime tugevdada rahvusvahelist koostööd välisriikide instituutide ja ettevõtetega.

Mis puutub konkreetsetesse plaanidesse, siis ettevõtetest erinevalt on uurimisrühmadel üldisi suuniseid ja teavet võimalike finantseerijate kohta, kuid arendustegevuse detailsel tasandil jätame rühmajuhtide endi otsustada. Nii kujunevad välja uued liidrid, kelle rühma suurus võib mõne aasta jooksul areneda mõnelt inimeselt mõnekümnele.

Millistel töötleva tööstuse valdkondadel on Eestis perspektiivi?

Jätkuvalt jääb perspektiiv loodusvaradele kõrgeima võimaliku lisandväärtuse andmises ja rahvusvahelises turunduses. Nii nagu näiteks Tšiilis on üks suurimaid uuendusi uue sulfiidset vaske oksüdeeriva bakteri kasutamine vasekaevandustes või Brasiilias etanooli kasutamine transpordisektoris. Ja nii on ka Eestis puidu ja põlevkivi vääristamine endiselt perspektiivne.

Probleem on muidugi asjaolu, et kui metsa, põlevkiviõli ja elektri müük läheb väga hästi, siis ei teki ettevõtjatel huvi toorainet täiendavalt vääristada ning ressurss kasutatakse ära väikse lisandväärtusega tootmises. Ka jääb loodud töökohtade arv ühe tooraineühiku kohta väikseks, kuigi ettevõtjate kasumid võivad olla suured.

Globaalne mõtlemine ja rahvusvaheline turundus on esmatähtis. Valdavalt Eesti turule suunatud tootmine tugeva konkurentsi ja jätkuvalt kasvavate tööjõukulude tingimustes viib paratamatult väiksemate ja nõrgemate hääbumiseni.

Eestiga sarnasest probleemist rääkisid tehnoloogiainstituuti külastanud singapurlased, kelle edu alus senini oli kõrge kvaliteet mõõduka hinna eest. Kuna ühelt poolt on nad rünnatud Hiina tööstuse poolt, mille toodangu kvaliteet pidevalt tõuseb, teisalt aga ka jaapanlased jt tööstusriigid langetavad kvaliteettoodangu hinda.

Eesti tööstuse kogemused töötada välja uusi tehnoloogia- ja disainilahendusi ning need rahvusvahelise konkurentsi vastu ka ära kaitsta, on veel väga väikesed. Kuid seda teed mööda tuleb minna, teist võimalust ei ole.

Võtmesõna "teadmistepõhine majandus" all mõistan mina just intelligentset lähenemist ettevõtte arenguvõimalustele rahvusvahelises mõõtmes.

Ma ei seaks piire töötleva tööstuse eri valdkondade võimalustele, lihtsalt peame aru saama, et oleme globaalses konkurentsis ja keegi kandikul midagi kätte ei too. Ei ole enam võimalik minna Vana Tallinna ja sprottidega liitriigi pealinna ning saada vastutasuks tööstusseadmeid. Küll aga tekib tugev rahvusvaheline partnerlus endiselt äri- ja turundusjuhtide isikliku suhtlemisvõimekuse ja imago kaudu. Loomevõimas tootearendus ja tugev rahvusvaheline turundus - need on võtmesõnad, millest lähtuda.

Kuidas mõjutab tootmisettevõtteid jahenev majandus?

Tootmisettevõtete puhul kehtib samuti loogika, et ülikõrge Eesti-sisene konkurents ja ainult kodutarbijale tootmine võivad paratamatult viia pankrotilaineni.

Mõneks ajaks palgatasemed ja kinnisvarahinnad ilmselt stabiliseeruvad, seejärel algab jällegi kasv. Samas on näiteks osa toidukaupade hinnad meie poodides samad või isegi kõrgemad kui Soomes, kus keskmine palgatase on meie omast ometi 2,5 korda kõrgem.

Oleme praegu saavutanud platoo, mille ületamisel jäävad ellu vaid tugevamad, uuendusmeelsemad ja rahvusvahelisemad. Väiketootjatel on aeg mõelda liitumiste või ekspordil ühisturunduse peale, see on vältimatu.

Kuidas arendada ülikoolide ja ettevõtete sidemeid?

Püüan seda jätkuvalt ka ise teha ning olen selgelt aru saanud, et midagi kunstlikult ja kampaaniakorras esile kutsuda on väga raske.

Ettevõttel peab olema konkreetne huvi oma tootmist teaduse abil täiustada ning teadlasel peavad olema konkreetsed teadmised sellele kaasa aitamiseks. Lisaks peab mõlemalt poolt olema pühendumus, vastastikune usaldus ja ka valmisolek võimalikuks läbikukkumiseks.

Kuna ettevõte on üldjuhul tellija ja ülikool tellimuse täitja, siis on suhete loomine ettevõtte arendusjuhi kätes. Ülikool ei jäta kindlasti vastamata, kui tema poole pöördutakse - ja pöörduda tasub näiteks otse teadusprorektori või minu poole.

Ülikool omalt poolt teavitab avalikkust oma tegevustest - viimasel ajal näiteks telesarja "Bionina", Äripäeva raames ilmuva Novaatori või spetsiaalsete ürituste ja seminaride kaudu. Kui liiguvad konkreetsed mõtted, teeme ettevõtetele ka otseseid koostööpakkumisi ning otsime projektidele finantseerimisallikaid.

Ühesõnaga, kui mõne ettevõtte arendusjuht vähegi arvab, et ülikooli kompetents võiks kasuks tulla ja seni pole ühendust võetud, siis minu arvates maksab seda teha. Statistikast tean, et kümnest esmakontaktist hakkab tegelikult tööle üks-kaks, aga just nii need asjad käivadki.

Kas leiutajaks sünnitakse või on see õpitav?

Arvan, et sünnipärane anne loovalt mõelda on tähtis. Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas kuuri tabaluku võti oli kadunud, oli sarnane võti, aga see ei keeranud.

Tegin võtme tahmaseks, proovisin lukku keerata ning viilisin maha kohad, kust tahm oli maha tulnud - ja võti keeras. Rõõm leitud lahendusest oli väga suur. Olin siis umbes kümneaastane ning onu leidis, et peaksin tehnikaülikooli minema.

Läks aga siiski teisiti, õppisin Tartus geoloogiat, kuid ometi sain hiljem doktorikraadi Stockholmi tehnikaülikoolist keemiatehnika alal, olles välja töötanud diktüoneemakilda isesüttimist välistava tehnoloogia, mis võeti kasutusele Tallinna prügilas Jõelähtmel.

Samas näiteks olen vilets mägimatkaja, sest minu jaoks puudub sel kurnaval tegevusel praktiline eesmärk.

Teisest küljest on väga häiriv, et Eestis vastandatakse teadlasi ja insenere - nagu oleksid need täiesti erinevad ametid. Iga teadlane, kui see tema töös on vähegi võimalik, peab proovima oma ideedele praktilist rakendust leida. Iga insener aga peaks olema kursis uuema aja teadussaavutustega tema valdkonnas. Majandusarengu kasulikkuse mõttes ideaalsel teadusgrupil on käimas nii teadusprojektid kui ka rakendusuuringud ja tehnoloogiaarendus.

Tänapäeval on kahjuks nii, et ilma teadmisteta võib leiutada ainult rattaid, mis on juba olemas, ning igiliikureid, mis ei hakka tööle.

Tänapäeva tehnoloogilise arengutaseme juures saab leiutis põhineda ikkagi ainult väga mahukal teadmistepagasil, mis muidugi ei pruugi olla teaduskraadidega tõendatud, vaid võib olla välja kujunenud ka praktilise töökogemuse põhjal - iga töömees moodsa tehnoloogiaga varustatud ettevõttes võib olla potentsiaalne leiutaja.

Nii et leiutajaks tõepoolest sünnitakse, st geneetilised eeldused on küll esmatähtsad, aga enne millegi korraliku leiutamist peab aastakümneid õppima.

Samas võib uue leiutise tootearenduse ja turundamise aeg olla väga pikk ja vaevaline. Aastakümnetepikkust teed, mis on vaja läbi käia, enne kui uudne toode turule jõuab, markeerib näiteks Tartu Ülikooli teadlase Arved Vainu müomeeter - kolmkümmend aastat tagasi välja mõeldud kontseptsioon on jõudnud lõpuks tootmisse ning turule.

On leiutajaid, kes on valmis kõigest loobuma, et oma idee reaalsusesse viia.

Olete lõpetanud keskkooli kuldmedaliga. Kuidas avaldus tehnikahuvi selles eas? Olite füüsika- ja matemaatikaõpetaja silmis tõenäoliselt heas kirjas?

Keskkool oli Tallinna 37. keskkool. Mäletan, et minu jaoks oli kõige raskem venekeelsete luuletuste pähetuupimine. Ning kui need lõpuks pähe jäid, siis siiani pole nad sealt kusagile kadunud ja mida rohkem olen tahtnud neid unustada, seda paremini meelde jäävad.

Näiteks kui 1979. aastal läksin 9. klassi, anti kohe esimeses vene keele tunnis pähe õppida pikk luuletus, kuidas viimast granaati käes hoides ei mõtle inimene mitte oma suure kodumaa, vaid hoopis kaskede all asuva kodumajakese peale.

Ühesõnaga, tuupimisega on alati probleeme olnud ja veel hullem on, et kui sedalaadi pahn on kord peas, siis lahti ka enam ei saa… Kui füüsikatunnis oli igav, andis füüsikaõpetaja eriülesande kümne minutiga pähe õppida kreeka tähestik, ning ülesanne sai täidetud.

Tõesti, õpetajad lootsid, et õpin edasi matemaatikat, füüsikat või keemiat, kuid ikkagi valisin perekondliku geoloogia eriala, paljus mõjutas ilmselt ka asjaolu, et olin noorena geoloogide seltskonnas palju viibinud.

Seisite Rootsis õppimise ja töötamise ajal dilemma ees, kas tulla toona teadlaste jaoks võimaluste- ja rahavaesesse Eestisse või jääda välismaale. Mis pani tegema valikut Eesti kasuks?

Rootsis oli kõige raskem hetk pärast doktorikraadi kaitsmist 1998. aastal, kui pidin hakkama sealsetele tudengitele rootsi keeles keemiatehnika aparaatide toimimist õpetama (destillaatorid, aurutid). Sellest sain üle, aga võõrsil on ikkagi n-ö sotsiaalne puue, isegi kui keele ära õpid, ei tunne inimene ennast võõras ühiskonnas eriti mugavalt. Just see ongi mind pidevalt Eestisse tagasi toonud nii Inglismaalt, Rootsist kui ka Itaaliast.

Kuidas sattusite tehnoloogiainstituuti juhtima?

TÜ tehnoloogiainstituut loodi 2001. aastal ning esimesed poolteist aastat paiknes see kahes väikeses toas Tartu teaduspargis, kus selle leidmiseks tuli külalisele jutustada järgmine legend: hakkate Tartus Valga poole välja sõitma ja näete viita paremale - romula. Sõidate sellest mööda ja näete teisel hoonel silti "Squashiklubi". Lähete uksest sisse, vasakut kätt on sildita uks, seal lasete kella. Toonane väike meeskond tegeles teadustulemuste kaardistamise ja neile rakenduse otsimisega.

Kui Mart Ustav asus 2002. aastal TI direktori kohale, tuli ta kohe välja mastaapsete eesmärkidega, mis panid nii ülikoolid kui ka ministeeriumid kihama. Just tema ettepanekul renoveeriti Nooruse 1 paiknev tondiloss hooneks, mis põimib endasse nii kontoriruume kui moodsat laboripinda. Hoone avati augustis 2005, kusjuures ülikool renoveeris selle riigi toetuseta.

Mart püüdis ikka ja jälle riigile tõestada, kui vajalik on infrastruktuuri panustada, aga asjatult. Kui riik lõpuks reageeris ja ELi struktuurifondide vahendid infrastruktuuri arendamiseks ette nähti, oli ehitusmaksumus tõusnud ligi neljakordseks.

Mina pöördusin 2003. aasta mais tagasi Itaaliast euroliidu ühisteaduskeskusest ning Mart Ustavi ettepanekul asusin instituuti tööle. Minu ülesannete hulka kuulus instituudi arengu tagamine edukate projektidega - sisuliselt nullist oli vaja üles ehitada aparatuurne baas, hankida teadusraha jne.

Koostöös Mart Ustaviga ja ülikooli toetusega õnnestus instituut edukalt käivitada, viimase eduloona lõi instituut Tanel Tensoni juhtimisel koos TTÜ teadlastega keemilise bioloogia tippkeskuse ning saavutas selle finantseerimise.

Mul pole kunagi olnud suuri juhtimisalaseid ambitsioone, olen alati soovinud tungida asjade sisusse ning ka ise teha just sisulist tööd - ka praegu pean olema mingil määral nii teadlane, leiutaja, teaduse populariseerija, õppejõud, projektide kirjutaja, ettevõtlussuhete arendaja, raamatupidaja kui ka audiitor.

Tehnoloogiainstituut pakub oma uurimisgruppidele võimalust areneda ja toetab rühmajuhtidelt tulevaid initsiatiive, ambitsioonikus ja suure maailmapildi nägemine on väga tähtsad.

Teie isa on samuti TÜ õppejõud ning ka vend seal tegev. Millega nad konkreetsemalt tegelevad?

Isa Väino on TÜ emeriitprofessor ja endiselt tegev ka teaduses, põlevkivieksperdina nõustab maardlate kasutuselevõttu kõikjal maailmas.

Vend Ivar on paleontoloog (fossiilide uurija), praegu TÜ loodusmuuseumi projektijuht ja tegutseb loodushariduse vallas.

Tehnoloogiainstituudis töötab üle saja teadlase ja doktorandi, käimas on 75 projekti.

TÜ tehnoloogiainstituudil (TÜTI) on lepingud 16 ettevõttega, on saadud kuus teaduse sihtfinantseerimise teemat, viis rahvusvahelist projekti, 11 teadusfondi toetust.

Tehnoloogiainstituut on küll sulandunud loodus- ja tehnoloogiateaduskonna koosseisu, kuid jätkab rakenduslike projektide elluviimist. Kes vähegi on Eesti meediat jälginud, see on kuulnud ME-3 bakteri lisandiga toodeteseeriatest, mille turundusega on tegelenud TÜTI novatsioonikeskus. Koos A. Le Coqi õlletehasega ja ülikooli biokeemikutega tõi instituut turule Tarkuse vee, koostöös Äripäevaga antakse välja Novaatori veebiväljaannet.

Energiatõhusa ehituse alal on TÜTI nõuannete kohaselt projekteerimisjärgus mitu hoonet. Robootikute tegemistest on ehk kõige rohkem silma hakanud kuju muutev mannekeen, kuid tegelikkuses on potentsiaali palju enamaks ning töö käib pidevalt.

Paljudest projektidest ei soovi TÜ tehnoloogiainstituudi töötajad veel rääkida, sest kaagutamine on vajalik siis, kui muna on valmis. Kui kõik, mis kolme aasta jooksul uues majas loodud, korraga lauale panna, siis pole seda sugugi vähe. Kuid murdmaks ennast arvestatava instituudina laia maailma, on veel pikk tee minna.

Erik Puura asutas Keskkonnaabi blogi, mis esitati ka Eesti teaduse populariseerimise auhinnale.

Blogimine on Eestis senini rohkem oma igapäevaelust jutustamise ja avalikkusega suhtlemise koht, mujal maailmas aga vahendatakse seda kanalit kasutades nii tõsiseid teadusarutelusid kui ka asjalikku teaduslikku infot ja uudiseid ning seeläbi populariseeritakse teadust.

Keskkonnaabi on oma lühikese eluea jooksul suutnud ära teha tänuväärse töö ning toonud keskkonnateemad senisest suurema tähelepanu alla.

Üha rohkem lugejaid avastab blogisfääri ja nii jõuavad seal käsitletud teemad üha enam ka suurde meediasse.

Keskkonnaabi ajaveeb paikneb ka rahvusvahelises keskkonnablogide kataloogis.

Paari kuu jooksul kavatseb Puura käivitada uue blogi - ingliskeelse - mis hakkab kommenteerima ja analüüsima, kuidas kogu maailmas on ülikoolides tekkinud ideed ettevõtlusse jõudnud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:52
Otsi:

Ava täpsem otsing