Läti lati langus Eesti krooni põhja ei tõmba

Kuigi viimasel ajal ei möödu enam päevagi, mil Balti riikide kohal hõljuvast devalveerimistondist välismeedias ei kirjutataks, tõrjutakse Eesti valitsus- ja panganduskoridorides seda väidet kahe käe ning kolme argumendiga: Eesti krooni ei ole võimalik valuutakomitee süsteemi tõttu rünnata, sellest ei võidaks ei majandus ega ka inimesed, ning kolmandaks - erakondade jaoks oleks see poliitiline enesetapp.

Väide, et krooni devalveerimisest saaksid kasu eksportijad, kelle tooted muutuksid välispartneritele atraktiivsemaks, ei pea rahandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Sääliku sõnul Eesti puhul paika. Suurem osa tootmiseks vajalikku imporditakse välismaalt ning devalveerimise puhul need välisvaluutas odavamaks ei muutuks. "Välisriikidega võrreldes odavneks meie tööjõud, mis ei annaks märkimisväärset efekti, kuna väikese ja avatud majanduse ning tööjõu vaba liikumise tingimustes oleks mõju üsna lühiajaline," osutas Säälik.

"Praegu me küll ei näe ühtegi põhjust, miks devalveerima peaks ja me ei tööta ka sellise stsenaariumi kallal. Kroon on meil tagatud ja devalveerimise riski ei ole," kinnitas rahandusminister Ivari Padar.

"Kolme lugemist riigikogus ei saa teki all salaja ära teha," lükkas Padar ümber ka võimaluse, et pahaaimamatud kodanikud D-päevast alles järgmise päeva lehtedest loevad.

Kardetud D-sõna mainitakse kõige sagedamini Läti kontekstis ning sellega kaasneb dogma - kui kukub Läti latt, läheb Eesti kroon kolinal järele. Eelmisel nädalal tegi sellise avalduse Bank of America strateeg David Hauner.

"Välismaised analüütikud vaatavad kolme-nelja numbrit ja kui need ei meeldi, kirjutavad süvenemata, mis nende numbrite taga on," märkis Alta Capital Partnersi partner ja endine Hansapanga peadirektor Priit Põldoja. "See on fenomenaalne pealiskaudsus."

Põldoja sõnul ei paista valdav osa analüütikutest kursis olevat valuutakomitee süsteemiga ega suuda välja lugeda ka seda, et kuigi Eesti jooksevkonto suhe SKPsse on -10%, on suur osa sellest välisettevõtete kasum Eestis. Samuti on Eestil ELi riikidest väikseim välisvõlg - 3,5 protsenti -, reservid aga 9-10 protsenti SKPst.

"Eks oleme välisilma jaoks üks väike Baltimaa kõik. Kui Lätis käib suurem pauk ja toimub devalveerimine, tuleb Eesti jaoks surve sellest, et ettevõtete ja pankade jaoks muutub laenude refinantseerimine keerulisemaks," kommenteeris majandusteadlane Heido Vitsur.

Ta lisas, et Eesti suurim probleem on majanduse konkurentsivõime. "Kui see püsib, võib Lätis juhtuda mis tahes," ütles ta.

"Ainuüksi optimaalse valuutapiirkonna teooriale tuginevalt ei ole Eestil majanduspoliitiliselt võimalik lõputult jätkata Eesti krooniga sama fikseeritud vahetuskursi juures," nentis endine rahandusminister Taavi Veskimägi.

"Meil ei ole rahanduspoliitilisi devalvatsiooni riske, meil on vähesed majanduspoliitilised devalvatsiooni argumendid, kuid meil on aasta-aastalt kasvavad administratiivsed riskid euroalaga liitumisel tekkivale survele kehtiva vahetuskursi muutmiseks," märkis ta ning lisas, et kui Eesti ei suuda 2011. aastaks euroalaga liituda, on tagumine aeg võtta eurod ametliku paralleelvaluutana "samade õigustega" kroonide kõrval käibele.

"Või õigemini, see juhtub siis juba iseenesest, ilma igasuguste riiklike otsusteta," ütles Veskimägi.

Julgen arvata, et Eesti majanduse välistasakaal on enam-vähem saavutatud. Kaubandusbilanss on kohandumas ja välisvõlg pole juulist suurenenud. Peamiseks eelduseks on, et Rootsi pangad ei võta siit raha välja. Arvestades pankade enda huvi, tundub see oletus igati loogiline.

Riskifaktoreid on. Esiteks SKP kahanemine nii sel kui ka tuleval aastal tähendab töötuse järsku kasvu, tarbimise veelgi suuremat langust ja kasvavaid laenukahjumeid. Kindlasti satub seetõttu tugeva pinge alla riigieelarve. Teiseks on maailmamajandus selgelt jahenemas, mis võib tekitada raskusi Eesti eksportööridele ja lisapinget jooksevkontole.

Olulisim on, millal tulevad Eestisse uued investeeringud. Ma praegu ei jääks sellele lootma, et välisraha siia tuuakse. Meil endil tuleb rohkem tööd teha ja majandus taastada.

Mureks on inflatsioon.

Kui Eesti suudab inflatsiooni peatada või isegi minna deflatsioonile, peaks mured lahenema. Häda on selles, et Eesti tootjate kulud on kasvanud euro tingimustes kiiresti ja kroon on viimasel ajal kallinenud näiteks Inglise naela suhtes 20%, Poola, Tšehhi, Norra ja Rootsi valuuta suhtes umbes 10%. Vahetuskurssi me ei kontrolli, aga inflatsioon kihutab Eestis kroonides tehtavaid kulusid endiselt üles ja vähendab konkurentsivõimet. Palju sõltub sellest, kui kiiresti suudame ekspordile suunatud tootmise laiendamise käima panna. Ekspordi suurt kasvu järgmisel aastal kindlasti ei tule.

Kui SKP väheneb oodatust enam, võib eelarve puudujääk suureneda, ja kui ei suudeta piirata riigi kulutusi, on ohus eurole üleminek.

Tähtsaim on Maastrichti kriteeriumide täitmine.

Oluline on see, et me võimaliku šansi ikkagi aastal 2011 ära kasutaksime. Selle võimaluse käest laskmine oleks väga rumal.

Järgmise nädala valitsuskabineti istungil tuleme välja majandusprognoosiga, mis eeldab, et riigi tulusid on järgmisel aastal prognoositust vähem ning tuleb juba nüüd kokku leppida, millised kärpeid teha järgmise aasta eelarves. Eriti investeeringutega seotud tegevuste ärajätmine peab olema kaheksa korda mõõdetud. Suurem defitsiit selle nimel, et teha riigi investeeringuid või defitsiidi ohjeldamine selle nimel, et saada eurotsooni - selge, et teine valik on mõistlikum.