Teras, mille armid ei roosteta

Igaviku mõiste on n-ö tavaoludes kasutatavate materjalide puhul muidugi suhteline, sest keegi pole kunagi saanud seda järele proovida. See kehtib ka roostevaba terase kohta, sest selle esimesed sulamid leiutati 1913. aastal.

Maailma kuulsamaid roostevabast terasest konstruktsioone on Kuala Lumpuri 452 meetri kõrgune Malaisia naftakompanii Petronas 1998. aastal valminud kaksiktorn. Tallinnas võib roostevabast terasest ehitusdetaile imetleda kaubamaja vastas, kus hotelliks renoveeritud endise teenindusmaja fassaadi ehivad igihaljad "viled".

Roostevabaks peetakse terasesulamit, milles sisaldub vähemalt 10,5 protsenti kroomi. Just kroom annab rauale võime end vigastuste puhul ise "ravitseda" ja kindlustab materjalile sitke vastupidavuse keskkonnamõjude eest. Seda kõike aga vaid õige töötlemise ja hooldamise korral. Nimelt on roostevaba teras küll väga hästi töödeldav, paindliku kasutusalaga ja ilusa väljanägemisega, ent samas ka äärmiselt kapriisne metall. Nii roostetab ka kõrgelt legeeritud teras tavalise süsinikterasega valesti kokkusobitamise korral suurepäraselt.

Roostevaba terase kasutamine aitab saavutada korrosioonikindlust ning säästa materjali. Materjali kokkuhoid saavutatakse tänu sellele, et roostevaba terase mehaanilised omadused on üldjuhul paremad kui enamlevinud konstruktsioonterastel, mistõttu saab kasutada õhemat lehtmetalli, peenemat lattrauda või ahtama seinaga torusid.

Eeldus, et roostevaba teras ei roosteta, kehtib vaid juhul, kui materjal on konstruktsioonidesse õigesti keevitatud, laitmatult järeltöödeldud ning asjatundlikult hooldatud. Reegel ütleb, et kroomisisalduse suurendamisel materjali roostetamine väheneb. Roostevaba terase kasutamise eesmärk ei pruugi aga alati olla rooste vältimine, vaid vajadus materjali lihtsamalt puhastada, näiteks liftiuste jmt puhul.

Roostevaba terase müüja Outokumpu Balticu müügidirektor Tarvo Mägi märgib, et erinevalt süsinikterasest katab roostevaba terast kaitsev kroomoksiidi kiht, mis tekib ise ja mis ka paraneb ise. Roostevaba terase kasuks otsustamisel tuleks tema hinnangul lähtuda ökonoomsusest - kui kuna roostevaba kestab kauem ja tuleb tänu sellele perspektiivis odavam, tasubki seda eelistada.

"Kasutegur ilmneb roostevaba terase tunduvalt väiksemates elukaare kuludes," iseloomustab Mägi. "Samas on oluline valida õige korrosioonikindlusega teras vastavalt keskkonnale, kus seda kasutatakse."

Valdavalt ei põhjusta korrosiooni mitte materjali halb kvaliteet, vaid paigaldusvead. Eeldus, et paksem metall roostetab kauem, on vale - korrosioon on ajas kiirenev protsess, metalli paksusele lootma jäämine oleks suur raiskamine.

Roostevabast terasest torusüsteeme jmt müüva ASi Vennad-Dahl turundusjuht Kaupo Kadajane ütleb, et probleemide põhjus peitub oskamatuses arvestada roostevaba terase paigaldus-, transpordi- ja ladustamisnõudeid.

"Meie spetsialistide teadmised roostevabast terasest ning nõuetekohaselt korraldatud logistika muutub tähtsusetuks, kui näiteks projekteerija kirjutab projekti valest klassist terase, paigaldaja ei täida paigaldusnõudmisi või järelevaataja ei oska õigeid nüansse kontrollida," tõdeb ta.

Spetselektroodi ASi tegevjuht Indrek Ranne tõdeb, et Eestis puudub instants, kes roostevaba keevitamist hästi jagaks ja tehtud tööde kvaliteeti hinnata oskaks.

"Olen näinud objekte, kus on algusest lõpuni kõik valesti tehtud," tunnistab ta.

Paides pidas roostevabast terasest koostatud, ent nähtavasti viletsalt kokkukeevitatud tsentraalse pumbajaama torustik vastu kaheksa aastat.

ASi Paide Vesi juhatuse liige Jaan Madis tõdeb, et kaheksa aastat on ilmselgelt liiga lühike aeg, isegi, kui arvestada, et neid torusid mööda voolab kloriidirikas joogivesi. Tema hinnangul peaksid sellised torud vastu pidama vähemalt kolm korda rohkem. Nüüd loodab Madis, et uued torud kestavad 25 aastat.

"Korrosiooni võivad põhjustada erinevad asjaolud, põhiline moodus rooste vältimiseks on juuregaasiga keevitamine, et kusagil ei tekiks oksüdeerumise võimalust," räägib Madis.

"Põhimõtteliselt võiks sellistes veesüsteemides kasutada ka plastik- või tsinktorusid, ent esimesel juhul oleks kogu süsteemi ülesehitamine väga kohmakas, teisel juhul tuleks kõik torujupid, liitmikud jmt väga täpselt valmis teha, tehasesse tsinkimisele saata ja lõpuks keermesliidetega kohale monteerida, sest tsinktorusid keevitada ei tohi."

Madis tõdeb, et Eestis on peaaegu võimatu leida ehitusjärelevalve spetsialisti, kes mõistaks adekvaatselt hinnata roostevabast terasest detailide montaaži taset.

"Kui üldehitajal on EPA maaparanduse või ERKI arhitektuuriharidus, siis on arusaadav, miks ta roostevaba terase keevitamisest midagi ei tea," selgitab ta. Nii tuleb Paides Madisel endal röntgenipiltide põhjal hinnata, kas töö on korralikult tehtud.

Hoonesisesel vee- ja kanalisatsioonivõrkude ehitamisel on mõistlik roostevabast terasest torusid plastiktorudele eelistada kohtades, kus toru läbimõõt on üle kümne sentimeetri.

Suure läbimõõdu puhul ei pruugi roostevaba hind plastikust kallimaks kujuneda.

Möödapääsmatu on happekindla roostevaba terase kasutamine aga reoveepumplates, sest süsinikteras võib sealses happelises, soojas ja niiskes keskkonnas juba mõne kuuga läbi roostetada.