Avalikustatud info on kui peost lastud lind, keda tagasi ei kutsu

Märt Rask 21. november 2008, 00:00

Demokraatia toimimise eeldustena tuuakse tihti välja vaba ajakirjanduse ja sõltumatu kohtusüsteemi olemasolu. Kui riigis ei austata ajakirjandusvabadust ja puudub oma rikutud õiguste kaitse võimalus sõltumatus kohtus, pole mõtet rääkida demokraatlikust ühiskonnakorraldusest. Eestis on need kriteeriumid täidetud, kuid ka liigseks rahuloluks pole põhjust.

Süütuse presumptsioon on see ausa õigusemõistmise eeldus, kus põimuvad riigiorganite tegevused ja põrkuvad avalikkuse huvisfäär ja õigusemõistmise huvid. Põhiseaduse järgi ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud vastav kohtuotsus. Eelkõige riik - mitte erasektor ega vaba meedia - on kohustatud tagama sellest printsiibist kinnipidamise. Selle eeldus on, et süüteomenetluses on infomonopol riigi käes. Tuleb nõustuda riigi peaprokuröri Norman Aasaga, kes väitis, et riigil sellist monopoli pole. Tulekahju pealt näinud inimesel on oluliselt rohkem meediakõlbulikku infot kui veidi hiljem kohale jõudnud päästjal või politseinikul.

Kui riigil puudub infomonopol, pole riik vaba meedia tingimustes isegi teoreetiliselt suuteline info liikumist täies mahus kontrollima. Kas sellest tuleb järeldada, et riik pole suuteline tagama süütuse presumptsiooni ja jutud sellest, et menetlusinfot tilgutatakse meediasse kellegi maine kahjustamiseks, on vaid müüt? Ilmselt asub tõde kuskil keskel. Riigil on hulk menetlusinfot, mille kohtu eel avalikustamine pole põhjendatud, ometi satub see meediasse.

Kriminaalõiguslikud mõjutusvahendid on jõulisimad instrumendid, mis ühiskond on riigi kätte andnud kuriteo sooritanud isiku saatuse määramiseks. Avaliku karistamise kaudu on antud riigile sisuliselt õigus kurjategija elu ära rikkuda. Kas keegi teine - näiteks meedia, konkureeriv erakond - saab seda teha riigi asemel? Kas näiteks konkreetne poliitik hiljem süüdi või õigeks mõistetakse, on pigem diskussiooniga kaasnev nähtus kui põhiseaduslik eesmärk. Politsei, prokuratuur ja kohus ei pea sellises väitluses osalema.

Igasuguse ajakirjandusliku ennustamisega pannakse kahtluse alla õigusemõistmise sõltumatus ja autoriteet, sh eeluurimise objektiivsus. Ühiskondlike hoiakute kujundamisel ei aita sõnamaagiast - ametnikud kasutavad õigeid termineid, tehes ranget vahet kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel. Keskmisele meediatarbijale piisab aga hukkamõistva hinnangu kujundamiseks ka teatest, et isiku töökohas tehti läbiotsimine. Jõuliselt mõjub selline teade koos telepildiga. Lubage mul uskuda, et uuriv ajakirjanik sattus sündmuskohale täiesti juhuslikult.

Enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ei tohi mitte kedagi riigi nimel kuulutada kurjategijaks ega temale karistust kohaldada. Eestis pole küll kellelegi ilma süüdimõistva kohtuotsuseta karistust kohaldatud, kuid tähelepanu väärib juhtum, kus kõrge riigiametnik, kel on voli rääkida riigi nimel, on esinenud eeluurimise algstaadiumis ühemõttelise avaldusega, et konkreetne isik on süüdi raskes riigivastases kuriteos. Avalduse sisu võib kohtuliku kontrolli käigus tõeks osutuda, kuid võimude lahususele tuginevas riigikorralduses on õigusemõistmine kohtuvõimu, mitte mõne teise võimuharu pädevuses. Selline avaldus on lisaks süütuse presumptsiooni rikkumisele põhjendamatu umbusalduse avaldus kohtuvõimule, mida võib mõista ka kohtu seadusvälise mõjutamisena.

Riigikohtu seisukohast võib süüdistatava suhtes vaenulik kampaania meedias enne kohtumenetlust või ka lihtsalt avalikkuse teravdatud tähelepanu juhtimine süüdistatavale vahel tähendada süütuse presumptsiooni rikkumist, kuid sellest ei tule kohtueelse menetluse kohta ajaleheartikli avaldamise keeldu. Seega pole välistatud süüteoasjade ajakirjanduslik kajastamine kohtueelses menetluses. Ilmselt kujuneb siin võtmeküsimuseks see, millal millist infot avalikustada - avalikustatud info on kui peost lastud lind, keda ei saa kinni püüda.

Osa probleeme tuleneb sellest, et avalikkusele vahendatakse rohkem infot sellest, kuidas kohtueelne uurimine ja prokuratuur valmistuvad õigusemõistmiseks, kuid kohtumenetlust, seda, milleks valmistuti ja millise tulemuseni jõuti, hoopis napimalt. Ent vaid kohtus toimub õigusemõistmise müsteerium, mille tulemusena tõde kuulutatakse. Kohtunikud on aga järjest sagedamini otsustanud protsessid kinniseks kuulutada.

Ehk on õigus justiitsministril, kui ta väidab, et istungeid on meedias tihti valesti käsitletud, ajakirjanikud pole asjast õigesti aru saanud. Kuid kinniste uste taga peetav kohtuprotsess ei täida oma rolli ühiskondlike hoiakute kujundamisel.

Kas tõde huvitab lehelugejat, televaatajat rohkem kui vingelt kellelegi kohtu kaudu ärapanemine? Tahaksin uskuda, et Eestis on meelelahutusvaba ajakirjandust, keda huvitab ka tõde, kuigi see ei pruugi majanduslikult huvitav olla. Riik ei saa ajakirjanduse peale vihastada kohtuistungeid kinniseks kuulutades või meediaga mitte suheldes. Riik ei saa avalikku teavet ka siis endale hoida, kui meedia seda moonutatult edastab, sest sõna- ja ajakirjandusvabaduse, õiguse heale haldusele ja informeeritusele tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning omavalitsuste, mitte ajakirjanduse ülesanne.

Õiguslike piirangutega võib saavutada ajakirjandusvabaduse olulise piiramise, kuid katsed meediat n-ö korrale kutsuda on määratud nurjumisele. Raske on ka prognoosida, kuidas selline riigi käitumine võiks mõjutada demokraatia arengut.

Meediale, mis tegutseb ettevõtlus- ja ajakirjandusvabaduse tingimustes, on raske ette heita, et ta järgib turumajandusreegleid ja müüb seda, mida ostetakse. Õigusemõistmine ei ole hasartmäng ega meelelahutus, mistõttu on raske loota, et politsei, prokuratuuri ja kohtute töö kajastamine muutuks praegusest paremaks. Kuidas tekitada kvaliteetajakirjanduse huvi riigile ja ühiskonnale oluliste teemade vastu nii, et see ei riivaks ajakirjandusvabadust ega tunduks äraostmisena, on küsimus, millele peab vastama riik, mitte ajakirjandus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:50
Otsi:

Ava täpsem otsing