Muinasjutt täiskasvanutele

Arbuusisuhkrus on maailm, kus kõik on tehtud arbuusisuhkrust ja iga päev paistab erinev päike. Selle maailma keskel asub iDeath - utoopiline keskkond, kus pole vägivalda ega ego. Igal sealsel elanikul on oma väikesed ülesanded ja tegevused, millega saata õhtusse lugematuid õrna tasakaalu aegseid päevi. Idüllilise pinna alla aga on jäänud endisaegsed verevalamised ja mõnedel inimestel on raske leppida uue rahuaja flegmaatilise rütmiga.

Lugu otsib vastuseid küsimustele, kas vägivald on inimesele loomuomane ja paratamatu ning millisena avaldub see maailmas, mis vägivalda ei tunnista.

Romaani näitemänguks vorminud Linnateatri dramaturgi Maria Lee Liivaku sõnul loob selle materjali puhul sõnastuse eeterlikkus lavale teistmoodi ja harjumatult avara psühholoogia.

Nii nagu arbuusisuhkur ise on omamoodi maailmamakett, nii on ka selle psühholoogia teistsuguse maailmataju makett.

See erikeelsus on ilmselt ka põhjus, miks "Arbuusisuhkrus" mõjub muinasjutuna täiskasvanutele ning eeldab, et lugeja või vaataja ei püüa kõike argiloogika kaudu seostada, vaid puhta lehena orienteeruda kujunditerägastikus ja selles atmosfääris. Dramaturgi sõnul võib mõnesuguseid paralleele leida näiteks karupoeg Puhhi või Päikeselinna-Totuga, kuigi pinnaalune äng ja isegi jõhkrus teeb selle ilmselt lapsele sobimatuks materjaliks.

Richard Gary Brautigan (1935-1984) oli ameerika kirjanik, kelle tuntumate teoste hulka kuuluvad peale "Arbuusisuhkrus" veel "Forellipüük Ameerikas" ja "Abort". Brautigani lapsepõlv oli heitlik, ta vanemad läksid viis kuud enne ta sündi lahku ning ema abiellus mitu korda uuesti. Elades koos oma ema, mõne kasuisa ja mitmete poolõdede ja -vendadega, puutus Brautigan lapsepõlves palju kokku vaesuse ja koduvägivallaga. Kahekümneaastaselt sai Brautigan paranoidse skisofreenia diagnoosi. 1984. aastal, olles 49aastane, tulistas ta end oma kodus pähe ning tema surnukeha leiti umbes poolteist kuud hiljem. Brautigani stiil on kerge, kujundlik ja fantaasiarikas, tema loojutustamisel on palju ühist biitnikega. Näilise naiivsuse varjus on tõsidus, esmapilgul kulgemisena mõjuval lool on täpne kompositsioon.

Mängivad Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Andero Ermel, Indrek Ojari, Margus Tabor, Tõnn Lamp ja Veiko Tubin.

Autor: Ülle Hallik