Kes mäletab veel aastat 2000?

Aasta 2000 alguses kirjutati toonase Hansabank Marketsi Balti aktsiaturgude ülevaate sissejuhatuses, et Eesti maksusüsteemis viidi läbi muudatus, mille tagajärjel ettevõtete reinvesteeritud kasumitelt on tulumaks kaotatud (0%!). Kõikides prognoosides arvestati seda neljaks aastaks, mitte rohkem, kuna puudus kindlus, kuivõrd selline samm võiks majanduskasvule kaasa aidata.

Vastupidiselt kartustele levis eksperiment üle areneva Ida-Euroopa ning leidis ülevoolavat heakskiitu ka suurte vabaturumajandust pooldavate riikide hulgas. Ühtne tulumaksumäär ning hilisem (re)investeeringute soodustamine oli kõige olulisemaks päästikuks Eesti majanduse kasvule. See oli positiivne, värske sõnum välisinvestorite silmis pikkadeks aastateks ning sellel puudus võrdlus mõne olemasoleva n-ö kindla töötava süsteemiga.

Muide, kas see siis polnudki innovatsioon? Märkamatult kandus kasv üle tarbimispeoks ning sisenõudluse ja laenurahaga prooviti järele jõuda rikkamatele (ELi) riikidele - edukaid tuleb ju jäljendada! Üllatuslikult saabus hoopis ühe suure tsükli lõpu algus, kus haihtus märkimisväärne osa maailma finantsturgude varadest ning koos sellega likviidsus Balti riikidest.

Paratamatult oleme praegu finantsturgude vereringes perifeeria, kuhu jõuab suur raha viimasena ja lahkub esimesena. Mida välisinvestorid Eestist arvavad? Kui kunagi mõõdeti Balti piirkonda Eesti tugevustega, siis nüüd tehakse seda Läti nõrkustega. Millal valuutad devalveeritakse? Kes esimesena pöördub IMFi poole? Kas valuutakomitee püsib?

Balti riigid jäävad väljast vaadates üheks regiooniks ning erisusi välja tuua on investoritele kulukas ja aeganõudev - eraldi on riigid liiga väikesed ning oma võimalustelt piiratud. Ollakse ka mõjutatud igapäevasest melanhoolsest meediaruumist, mis omal ajal kiitis siinseid maksuimesid.

Eesti vajab väljapaistvat ja eesmärgistatud juhtimist nii era- kui ka riigisektoris ja uut positiivset sõnumit, mida järjepidevalt välja saata.Mul on suur usk ettevõtetesse ja juhtidesse, kes on suutnud oma edu viia Eestist edasi ning tarkusi koguda mitme tsükli vältel. Aga sellest üksi ei piisa, väljast vaadates on makrotont eesliinil.

Eesti riik võiks elutervete tegevustega taas eristuda. Olgu need alustuseks selgelt ja laialt teavitatud plaan eurotsooniga liituda ning olemasolevate tugevuste rõhutamine. Oleme jätkuvalt kõige kõrgema välisinvesteeringutega riik elaniku kohta Balti riikides ning üleüldse üks väheseid riike, kellel reservid on suuremad kui riigivõlg! Samuti on viimane aeg otsustada, mis on tulevikus strateegiliselt olulised tegevusalad, mille arenguid soodustatakse.

IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) ning tervishoid on kindlasti valdkonnad, mille lisandväärtus tõuseb, kuna tehnoloogia olulisus ühiskonnas ainult tõuseb ning rahvastik valdavalt vananeb. Miks mitte luua alused soodustamaks hariduse saamist ning ettevõtlust just nendel aladel, eriti kui selle praegune hind võrreldes võimaliku tulevikutuluga on võrdlemisi väike?

Üks võimalus on juba välja pakutud töötajate sotsiaalmaksu ülempiiri seadmine. Seega on soodustatud tasemel haridus ja tagatud atraktiivne keskkond antud töökoha tekkeks just Eestis.

Täna on vaja aktiivset diskussiooni, tarku otsuseid ning konstruktiivseid sõnumeid, ainult nendega saab võitu keskpärasusest ning luua taas tugev vundament edasiseks arenguks - nii nagu aastal 2000.

Autor: Mihkel Torim