Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aeg vabakaubandus taas rahva südameasjaks muuta
Nüüd on laissez-faire majandusega lõpp, kuulutas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy hiljuti. Aga kui tal ka õigus on, kas see peaks meid õnnelikuks tegema?
Viimane suur finantskrahh mitte ainult ei pannud USAs aluse nn uuele kursile (New Deal), vaid paiskas maailma majandusliku natsionalismi ja imperialismi pimedasse ajajärku.
Ometi valitseb tõeline oht, et meid tabab uus protektsionismilaine. USA uus president Barack Obama ähvardas oma kampaania ajal ühepoolselt muuta Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepet, juulis katkes Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) Doha kõneluste voor.
Maailm ähvardab langeda natsionalismi kuristikku. Kui valitsus suudab päästa panku, miks siis mitte kaitsta ka oma ettevõtteid ja põllumehi?
Vajame uut kaubanduslepet. Räägitaksegi uuest Bretton Woodsi leppest, kuid et see tegelikult toimiks, selleks on vaja ka rohujuuretasandil demokraatlikku reformi.
Ajalugu annab meile eeskuju. Sajandi eest oli vabakaubandus demokraatide, radikaalide, naisaktivistide ja ametiühingute südameasjaks. Suurbritannia oli tollal USAga üsna sarnases olukorras: langusfaasi jõudnud võimas suurriik.
Siis tekitas toetus vabakaubandusele riigis massiliikumise. Näiteks naistele, kel polnud veel hääleõigust, oli see nagu kodakondsuse aseaine: parlament kaitses nende kui tarbijate õigusi, hoides importkaupade hinnad all. Demokraatide jaoks oli see rahu ja sotsiaalse õigluse allikas.
Vabakaubandus organiseeris rändšõusid, poliitilisi üritusi. Poeakendel olid väljapanekud, mis näitasid, kui palju tollimaksud tavalise tarbija tasku pihta löövad.
Muidugi pole põhjust seda vabakaubanduse ajajärku üle romantiseerida. Vaesus ei kadunud ning kõikuma lõi usk puhtasse vabakaubandusse. Bretton Woods ja Üldine Kaubandus- ja Tariifikokkuleppe (GATT) panidki aluse uuele maailmakorrale.
Vabakaubandus pole ideaalne, aga alternatiivid on veel hullemad: protektsionism õnnestab jõukust, demokraatiat ja rahu.
Ka praegu huvitab inimesi endiselt kaubandus ja selle eetiline külg, mille tõestuseks on näiteks õiglase kaubanduse liikumine, kuid see tuleb taas neile lähedaseks teha.
Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org Autor: Frank Trentmann