Euroopa abiraha igatseb taotlejaid

Artikkel

- Uudised
- Ain Alvela
- 26. november 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopa abiraha igatseb taotlejaid
Ajal, mil erasektorist lähtuvad tellimused on madalseisus, on võib-olla just europrojektide hanked meie firmadele päästerõngaks, millele toetudes rasked ajad üle elada.
Brüsselist on selgelt mõista antud, et Eesti peab inimressursi-, elukeskkonna- ja majanduse rakenduskavade kaudu jaotatavad 63,7 miljardit krooni ning maaelu arengukava raames peamiselt põllu- ja metsameestele suunatud 14,5 miljardit krooni paigutama põllumajanduse, tööstuse, kultuuri ja sotsiaalelu jätkusuutlikuks muutmise heaks.
KKMi rakenduskava büroo juhataja Andrus Pirso kinnitas, et ELi ühtekuuluvuspoliitika põhimõtete kohaselt ei toetata ühtegi omavalitsust, ettevõtet või organisatsiooni lihtsalt niisama, toetuskõlbulikuks muutub projekt siis, kui volitatud otsustajad on selle idee euroliidu üldiste eesmärkidega ühilduvaks hinnanud.
"Me ei saa Euroopa maksumaksja raha ainult selleks, et direktiive täita, vaid selleks, et Eesti arengus tekkinud pudelikaeltest läbi murda," selgitas Pirso. "Raha eesmärgipärast kasutamist kontrollib rakendusüksus, kelle ülesanne on taotlusi läbi vaadata, otsuseid teha ja kontrolli teostada. Topeltrahastamine on lubamatu, samuti on lubamatu Euroopa struktuurirahaga asendada seniseid finantseerimisvahendeid."
Kogu süsteem on äärmiselt bürokraatlik, eeldab taotlejalt meelekindlust, kannatust ja mängureeglite põhjalikku tundmist. Tõrkeid ja ajaraisku tekitavad tingimustesse pikitud kohustused, näiteks nõue, et kõik, mida euroraha eest tehakse, peab olema avalikkusega kooskõlastatud. Nii on ka Eesti kasutanud eurotoetusi üksjagu vähem kui võimalik oleks.
"On hulk projekte, kus võiks euroraha rakendada - veemajandus, jäätmed, reoveekäitlus - aga meetmete käivitamine takerdub tihti asjaajamise taha," tõdes Andrus Pirso. "Süsteem seisab keerulisel bürokraatial ja ega keegi selle üle õnnelik ole. Ohtu, et raha jääb kasutamata, tekitab eelkõige toetusesaajate vähene võime projekte omafinantseeringuga katta."
Alates 2000. aastast on Eesti suutnud aastas kasutada maksimaalselt 470 miljonit ühtekuuluvusfondi (ÜF) abikrooni. Lähema kahe aasta jooksul tuleb projektidesse suunata vähemalt 1,6 miljardit krooni, sest just nii palju on 2004-2006 programmiperioodist (3,4 mld kr) veel raha üle.
SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) on üks suuremaid euroraha jagajaid. KIKi ÜFi üksuse juhi Hannes Aarma hinnangul ei jõuta meile eraldatud raha ära kulutada.
"Süsteem on vilets, sest projekte on väga palju - mikrotasandil projektile seatud nõuded ei tööta megatasandil, ja vastupidi. Rahastamisotsused jõutakse ehk ära teha, iseasi, kas jääb aega hangete korraldamiseks ja tööde teostamiseks," märkis Aarma. "Pangad ei ole valmis praegu kuigi pikaajalisi laene andma, mistõttu taotleja võib jääda hätta omafinantseeringu tegemisel."
Taotlemist pärsib ka asjaolu, et Eestis on vaid neli-viis arvestataval järjel konsultatsioonifirmat ja neis paarkümmend inimest, kes oleksid valmis suurprojekte juhtima. Et toetuse saamisega seotud asjaajamine juba eos üle pea ei kuhjuks, on arukas palgata projektijuht rahataotlemise faasis.
Üks europrojektide juhtija on TipTop Konsulendi OÜ, mille referentside pagasisse kuulub näiteks Rapla ja Kehtna valla veevärgi renoveerimise juhtimine. Praegu tegeldakse Saaremaa veemajanduse kaasajastamisega.
Ettevõtte juht Vahur Tarkmees toonitas, et projektid, iseäranis raha- ja ajamahukad, mis vältavad 6-7 aastat, eeldavad toetuse saajalt täielikku pühendumist.
"Projektijuhi ülesanne on protsessi juhtida - hankeid välja kuulutada, lepinguid sõlmida, maaomanikega suhelda jne," ütles ta. "See on eesmärgi nimel töötamine, kusjuures suhetes kõigi osapooltega peab valitsema huvide tasakaal ja projektijuhil tuleb seal olla sõltumatuks kaalukeeleks."
Üks suuremaid eurorahaga tehtud keskkonnaprojekte on Balti Elektrijaama tuhavälja sulgemine.
Sulgemise ettevalmistamist alustati 2001. aastal ning ühtekokku läks see maksma veidi alla 110 miljoni krooni, millest 85% ulatuses saadi ELilt toetust. Lisaks pidi elektrijaam oma raha eest ostma tuhavees sisalduva leelise neutraliseerimiseks sadu tonne soolhapet, millele kulus ligi 25 miljonit krooni. Sulgemise projekt sai kaante vahele 8. oktoobril.
"Oleksime varemgi valmis saanud, aga ilmnes, et tuhahoidlas leidus palju hambapastataolist ollust - kaltsiumkarbonaati. Pidime selle maha matma ja tuhakihiga katma," ütles ASi Narva Elektrijaamad keskkonnajuht Arvo Tordik. "Tuhavälja pind haljastati, 2010. aastal peaks seal olema tuulepark. 20 hektari suurune maa jääb Narva SEJ tööstusjäätmete prügila alaks."
Tuhavälja heakorrastamisega võrreldes hoopis pisema mahuga, ent oma piirkonna jaoks kahtlemata vajalik, on Toila vallas asuva Voka aleviku jäätmejaama rajamine samuti euroliidu abiraha eest.
Toila valla heakorraspetsialisti Piret Aller tunnistas, et kohalik rahvas on paari aasta jooksul harjunud jäätmete liigiti kogumise võimalust kasutama. "Kõik Voka prügikonteinerid asuvad nüüd jäätmemajas," selgitas Aler.
Jäätmejaama hoone koos panipaikadega jäätmete sorteerimiseks sai ERDFi toetust 550 000 krooni, vallal tuli sellele liita 140 000 krooni.
Antti Tooming, KKMi veeosakonna projektide büroo juhataja
Ühtekokku on veemajanduse arendamiseks vaja investeerida ligikaudu 12 miljardit krooni.
Suuremate projektide investeeringuid kaasrahastatakse üldjuhul ÜFi rahast, väiksemate riigipoolne kaasrahastamine toimub igal aastal läbi KIKi veeprogrammi 250 miljoni krooni ulatuses.
2004-2006 sai Euroopa Komisjonilt heakskiidu 13 veeprojekti, neist kuus on lõpetatud. Viimaste toetuseks kulus miljard krooni. Käimasolevast seitsmest projektist on suurim Emajõe-Võhandu veemajandusprojekt. ELi panus sellele on 850 miljonit,
200-300 miljonit krooni jääb riigi ja omavalitsuste kanda.
Kai Niels Willadsen, KKMi välisfinantseerimise osakonna järelevalvebüroo peaspetsialist
Taastuvenergeetika meetme raames asutakse lähiajal teostama taastuvenergiaallikate laialdasema kasutuselevõtu ning välisõhu kaitse programmi.
Neist esimene ootab Euroopa Komisjoni kooskõlastust - meie taotlus on Brüsselis, aga vastust veel pole.
Abikõlbulikud on energiaprojektid, mis asendaksid põlevkivielektrit. Näiteks koostootmisjaamade rajamine, katlamajade ümberehitamine taastuvenergiale üleminekuks, energiasääst küttevõrgu renoveerimise kaudu jne. Toetuse maksimummäär on 50% abikõlblikest kuludest, suurettevõtjatele Harjumaal ja Tallinnas 40%.
Hetkel kuum