Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Konsultant: väikeettevõtluse toetamine on Eestis vaid poliitiline mula

27. november 2008, 21:46

Ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna ütleb
aripaev.ee-le saadetud kommentaaris, et väikeettevõtluse toetamine on Eestis
vaid poliitiline mula.

Järgneb Olavi Kärsna kommentaar.

2000. aastal, kui välispoliitika ei nõudnud Euroopa Liidult väga palju tähelepanu, otsustas liit, et aastaks 2010 peab olema Ameerikale majanduses ära tehtud. Seda nimetati Lissaboni strateegiaks. Kolm kuud pärast Lissaboni kirjutasid ELi liikmesriigid alla Euroopa Väikeettevõtluse Hartale. See pidi olema üks oluline Lissaboni strateegia elluviimise vahend. Eesti kirjutas Hartale alla juba paar aastat enne Euroopa Liiduga ühinemist.

Harta algab nii: „väikeettevõtted moodustavad Euroopa majanduse selgroo. Nad on tähtsad töökohtade loojad ja äriideede kasvulava. Euroopa jõupingutused uue ajastu majandusse astumisel osutuvad edukaks üksnes juhul, kui väikeettevõtlus seatakse poliitikas esiplaanile.” Viimane tsiteeritud lause tähendas teisisõnu ka seda, et allakirjutanute arvates ilma väikeettevõtlust tõsiselt toetamata Ameerikast mööda ei saa. USA nimelt toetab väikeettevõtlust riiklikul tasemel alates 1947. aastast ja peab seda majanduse toimimise seisukohast väga oluliseks.

Enam-vähem sama, mida eurooplaste hartas, kirjutati väikeettevõtlusest USA Kongressi dokumentides juba 1953. aastal, kui seal võeti vastu väikeettevõtluse seadus. See näeb muuhulgas ette, et vähemalt 20% riigihangetest peab minema väikeettevõtetele.

Euroopa ja USA ettevõtlusalaseid dokumente võrreldes torkab silma, et ameeriklased rõhutavad väikeettevõtlusest rääkides konkurentsi osa majanduse arengus. Konkurents hoiab turumajanduse efektiivse ja tõukab tagant innovatsiooni, väikeettevõtlus on aga konkurentsi allikaks. Eurooplased konkurentsist sellisel kombel eriti ei räägi.

Kruus ja killustik

1947. aastal loodi USA-s väikeettevõtluse amet, 1976. aastal asutas Kongress selle juurde veel eraldi palgalise „valvekoerana” väikeettevõtluse nõukoja, mille ülesanne on toota otsustajatele väikeettevõtluse kohta tõest informatsiooni. Nii Esindajatekojas kui Senatis on loodud väikeettevõtluse komitee.

1980. aastast kehtib USA-s normatiivaktide paindlikkuse seadus, mis kohustab kõiki riigiorganeid normatiivaktide väljatöötamisel arvestama nende mõju väikestele üksustele (mitte ainult ettevõtluses) ning kaaluma variante, mis oleksid riikliku poliitika elluviimisel sama efektiivsed, aga koormaksid seejuures väikesi vähem.

Ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD), mille liikmeks Eesti tahab saada, on vastu võetud väikeettevõtluse arendamise vajadust deklareeriv dokument Bologna Harta. Selle tekst on eurooplaste harta sarnane, ainult pikem ja palju praktilisem. Bologna Hartaga on praeguseks ühinenud üle 70 riigi.

Parim materjal aukude tihedaks täitmiseks on kruus, sest see sisaldab väga erineva suurusega osakesi. Paekivikillustik on selles mõttes väga halb - kõik osad on enam-vähem ühesuurused ja nende vahele jääb palju tühja ruumi, kus puhub tuul. Majandusega on täpselt samuti. Hea on, kui leidub piisavalt nii suuri kui väikesi ettevõtteid, siis on majandusruum ühtlaselt kaetud. Arenenud riikides moodustavad väikeettevõtted 98-99% kõigi ettevõtete arvust. Siit ka need hartad.

Nii pärast Katrina-tormi kui esimest ehmatust praegusest finantskriisist ütlesid USA parlamendi ja valitsuse esindajad meediale antud intervjuudes ühe esimese asjana, et väljatulemiseks-üleelamiseks tuleb tagada väikeettevõtluse toimimine, ja nad mõtlesid seda tõsiselt.

Euroopalikud rehepapid

Eestis on taasiseseisvuse aastatel riigivõimu arusaamine ettevõtluse rollist küll muutunud paremuse poole, aga öelda, et viimased kuus aastat on väikeettevõtlus meil olnud seatud poliitiliselt esiplaanile, nagu me hartale alla kirjutades oleme teha lubanud, oleks mitte liialdus, vaid häbitu vale. Selge, et panime allkirja andes rehepappi, ja tegelikult plaanisime asja ajada omaenese tarkusest, nagu peremees Peeter Pint Koidula surematus näidendis „Säärane mulk”.

Euroopas pole selline käitumine küll iseenesest midagi erilist. Mitmed eelmise Euroopa Komisjoni liikmed, eriti selle president Romano Prodi ja siseturuvolinik Fritz Bolkestein, heitsid enne volituste lõppemist Euroopa riikide juhtpoliitikutele avalikult ette, et Brüsselisse kokku tulles loobivad nad ilusaid loosungeid, aga kui need direktiiviks on vormistatud, teevad hoopis vastupidist. Üks peamisi väljaütlemisi oli, et Lissaboni strateegia tuleb ära unustada, kuna liikmesriigid pole selle heaks midagi tegelikku teinud.

Meil toimub riigi tasemel väikeettevõtlusega sisuliselt sama. Avalikult poetatakse ikka aega-ajalt sõnakesi selle vajalikkusest, aga kui asi tegudeni jõuab, jäävad ettevõtlusest järgi mõned tuttavad suurettevõtjad, ja loomulikult on siis ka kohatu konkurentsist rääkida. Riigi ametlikult vastuvõetud ettevõtluspoliitika on ainult ühes ministeeriumis välja töötatud Euroopa abirahade jagamise kirjeldus, väikeettevõtluse harta eestikeelne tõlge kogub aga majandusministeeriumi riiulil kaustas vaikselt tolmu.

Eelmises Riigikogus üritasid värsked ja naiivsed saadikud Reet Roos ja Tiit Niilo alguses midagi tõsimeeli väikeettevõtluse kui sellise heaks ära teha, aga kedagi teist Toompeal see esiplaanil olema pidav nähtus ei huvitanud. Tõsi küll, selle Riigikogu majanduskomisjon arutab ettevõtluse asju ja justiitsminister räägib ettevõtluse toetamise vajadusest, ja Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees kutsuti Riigikogu ette ja ta poetas seal ka paar sõna väikeettevõtlusest. Aga senised tegelikud teod ei lase loota, et midagi väikeettevõtluse seisukohalt nüüd tõepoolest ka muutuks. Mida väiksem ettevõtlusüksus, seda tundlikum on see kõikvõimalike õigusaktide detailide suhtes ja seda kallim on talle suhteliselt igasuguste nõudmiste täitmine. See on suur osa väikeettevõtluskliimast.

Eelarve arutamiselt näiteks pole ju kuulda olnud ka mitte sõna „ettevõtlus” kasutamist, saati siis veel „väikeettevõtlus”. Nagu ütlesid Prodi ja Bolkestein: kohe-kohe vajadused lükkavad väljaspool Brüsselit strateegilised eesmärgid alati tahaplaanile.

FIE kui lakmuspaber

Praegune Euroopa Komisjoni asepresident ettevõtluse ja tööstuse alal Günter Verheugen kirjutab viimases Komisjoni väikeettevõtlusealases üllitises: „FIE-d on Euroopa suurim ettevõte. Nemad otsustavad, kas regioon õitseb või ei.” Ma kardan, et kui keegi ütleks seda meie Riigikogu ees iseenda nimel, jookseks saal silmapilkselt tühjaks.

Eesti tegelikule ettevõtluskliimale on iseloomulik omaenese tarkusest tulenev suhtumine kõige tillemasse ettevõtlusvormi – füüsilisest isikust ettevõtjatesse. Juba 2000. aastal ütles tollase Riigikogu rahanduskomisjoni isamaaliitlasest liige, et tema arvates on FIE-de aeg Eestis läbi. Haigekassa juhatuse esimene esinaine ja tolleaegne sotsialistist sotsiaalminister päästsid aga päris tõemeeli palehigis Eestimaad FIE-de käest.

2000-ndate keskel oli korduvalt kuulda kõikvõimalike asjameeste retoorilist küsimust, et kas fiiendus on ikka ettevõtlus või hoopis elulaad? Lisandväärtus nad suurt ei loo, töötajaid ei palka. Kuni selleni välja, et FIE-d on elus ebaõnnestujad. Kummalisel kombel ei kuulnud ma kedagi ütlevat, et palgatöötajad oleks elus ebaõnnestujad, ükskõik kui väikest palka nad saavad või kellena töötavad. Sellest vaatenurgast on aga elulaade ju ainult kahte sorti: töökohtade loojad ja palgatöö otsijad.

Viimasel ajal Rahandusministeeriumis välja töötatud FIE-dele vajalikud tulumaksuseaduse muudatused pole kusagile jõudnud seepärast, et puuduvat poliitiline tahe, kuna neid asju polnud koalitsioonileppes kirjas! Justiitsministeerium ajas omaenese tarkusest läbi äriseadustiku muudatuse, mille järgi peavad kõik FIE-d järgmisest aastast olema registreeritud äriregistris, ja keegi ei kaalunud seejuures muudatuse pärssivat mõju pisiettevõtlusele väljaspool Tallinna, Tartut, Pärnut ja Rakveret.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellitud ettevõtlusuurimustes pole siiani vajalikuks peetud FIE-de kohta midagi tegelikku teada saada. Tõele au andes meie uurimustes on kasutatud mõisteid ettevõte ja ettevõtja sedavõrd mõtlematult, et neid on kohati piinlik lugeda.

Raha ei tekki eelarvest

Eestis on tegutsevate FIE-de arv viimase nelja aasta jooksul pidevalt vähenenud, ja 2007. aastal vähenes tegutsevate seas hüppeliselt nende osakaal, kes ainult iseseisvast ettevõtlustulust elavad.

Kas iseseisev mikroettevõtlus ei tasu meil ennast rahaliselt ära või on asi muidu ebameeldivaks tehtud? USA-s kirjutaks Väikeettevõtluse Nõukoja juht sellest murelikult nii presidendile kui parlamendikomisjonidele. Euroopa Komisjon on nimetanud oma esindaja väikeettevõtluse küsimustes, kuigi tal on otsest mõjujõudu vähe. Eestis ei ole aga kedagi, kelle ülesanne oleks niisuguste numbrite vastu huvi tunda ja nende tagant probleemi näha.

Viimaste kuude jooksul poliitikute poolt majanduse tuleviku kohta tehtud avaldustes pole ettevõtlusest suurt midagi asjalikku räägitud, väikeettevõtlust pole aga ainsamagi sõna vääriliseks peetud. Samas oleme Hartale allkirja andes tunnistanud, et ilma väikeettevõtluseta ei jõua me kuhugi, ja lubanud selle poliitikas esiplaanile seada. Asi pole aga selles, et Eesti riigi nimel antud allkiri midagi ei maksa. Küsimus on tolle paberi sisus, mille me pärast allkirja andmist läbi lugemata kausta tolmu koguma torkasime. Raha tekkib riiki ettevõtjate tegevuse tulemusel, mitte eelarve vastuvõtmise tagajärjena.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
02. December 2008, 10:36
Otsi:

Ava täpsem otsing