Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kunstioksjonite hämarad mängud

Hannes Sarv 28. november 2008, 00:00

Eestis toimunud kunstioksjonite väliskunsti rekord püsib 2007. aasta kevadest. OÜ Balti Oksjon kaudu 1,15 miljoni krooniga müüdud Nikolai Haritonovi maali "Magav mustlanna" tausta uurides kerkivad küsimused mattuvad aga kunstiäri hämaratesse telgitagustesse.

2007. aasta 26. mail Balti Oksjoni Lembitu tänava peakorteris müügil olnud mustlasnaist, last ja kukekest kujutav maal alustas toona 1,1 miljoni krooni pealt. Hinnale oli tehtud kirjalik pakkumine.

Teine pakkumine trumpas selle aga oksjonil üle ja haamrihind kujunes 50 000 krooni kõrgemaks.

Tallinnas müüdud Haritonovi maal on kiire hinnatõusu poolest erakordne eksemplar. 2006. aasta detsembris müüdi see New Yorgis Sotheby oksjonil vaid 4500 dollari eest (55 000 krooni).

Pool aastat hiljem Tallinnas toimunud vastloodud Balti Oksjoni kaudu saavutati haamrihinnaks juba üle 20 korra suurem number - sama 1,15 miljonit krooni.

Mõne kuu pärast ilmus maal välja Londoni Christie'sis, kus mullu 28. novembril toimunud vene kunsti oksjonil oli hinnaklass sama - 60 500 naela ehk ca 1,12 miljonit krooni.

Üks sellise üüratu hinnatõusu põhjustest võib peituda kunstiturul möllavas konkurentsis.

Igal aastal ilmuvad oksjonikataloogidesse kolme tuhande uue kunstniku nimed. Esimene müük on kunstniku jaoks eriliselt tähtis, selle edukusest sõltub tema teiste tööde lähituleviku hinnatase.

Edu nimel ei öelda ära kokkulepetest ning mängudest, kus vahendaja ise ostab oksjonilt teose ära, et oma kunstnikule nime ja legendi luua.

Kunstiekspert Georg Poslawski toob näite tuntud Moskva galeristist Gary Tatintsianist, kes on haipimise nippe kasutades üles töötanud vene kunstniku Jevgeni Tšubarovi, kelle ühe teose eest maksti eelmisel aastal 562 000 dollarit. Kokku maksti kunstniku tööde eest eelmisel aastal ligi 900 000 dollarit.

"Luuakse mull nagu aktsiaturgudel. Kindlas ringis hakatakse teadlikult kellelegi panustama ning hinnad tõusevad üles," räägib Poslawski.

Üks müügihitt ei taga aga edu sama kunstniku teistele teostele. Haritonovilt pärinev sarnane motiiv oli müügil oktoobri alguses Stockholmi oksjonimajas. Arvatavaks hinnaklassiks oli märgitud kuni 700 000 Rootsi krooni.

Ühtki pakkumist aga ei tehtud. Ehkki tegemist oli sama motiiviga, erines maal tehniliselt teistel oksjonitel müüdutest silmanähtavalt.

"See on üks selle kunstniku meelisteemasid," selgitas Balti Oksjon OÜ tegevjuht Jaanus Võitla.

Suurt hinnavahet põhjendab Võitla sellega, et samadel kunstiteostel on maailma eri paigus erinev väärtus - Vene kunst müüb paremini ja kallimalt just Venemaal või selle naabruses, Eesti rahvuslik kunst Eestis jne.

"Mingit intriigi siin ei ole," kinnitab ta.

"Mina isiklikult pole kunagi näinud, et Haritonov oleks sama pilti maalinud kaks korda," teatab USAs Texase osariigis Dallases resideeruv kunstiekspert Bob Banks, kes on kümmekond aastat tagasi koostatud lühikese Haritonovi eluloo üks autoritest ja tegeleb kunstniku tööde vahendamisega.

Banksi sõnul on Haritonovi tööd - just tema mustlasi kujutavad motiivid - viimastel aastatel kollektsionääridele meelepärasemaks muutunud.

Tal endal on õnnestunud mõned Haritonovi tööd ca 600 000 krooni eest maha müüa. "Ma arvan, et mõni vene kunsti vahendaja ostis maali ja pani selle siis Tallinnas oksjonile, et rohkem raha saada," arutleb ta.

Stockholmi oksjonimaja vene kunsti ekspert Ivan Samarine selgitab, et tegemist on küll ekstreemse juhtumiga, ent selliseid asju tuleb ette.

"See märgib lihtsalt vene kunstituru ettearvamatust," räägib ta.

Teised tuvastatavad müügitehingud Haritonovi pintsli alt tulnud maalidega ei küüni üldjuhul üle mõnekümne tuhande dollari ehk umbes 240 000 krooni.

Tegelikkuses ongi enamiku tehingute summad väiksemad ja oksjonimaja poolt paika pandud esialgne hinnaklass sellest mõnevõrra kõrgem.

Üks erand on Haritonovi puhul veel - pilt, mille eestindatud nimi kõlaks "Naised Jaroslavist", müüdi 2006. aasta novembris Londonis Christie'si oksjonimaja kaudu 3,46 miljoni krooni eest.

Kolm aastat varem pakuti maali Londonis Sotheby oksjonil ja selle hinnanguliseks väärtuseks oli maja seadnud kuni 740 000 krooni. Toona ei tundnud maali vastu keegi huvi.

Christie'sist ja Sothebyst kommentaari antud teema kohta ei tulnud.

Haus Galerii juhi Piia Ausmani sõnul on eelnevatel müügipretsedentidel ja varem saavutatud hinnal taiest oksjonile pannes suur tähtsus.

Samas aga ei võrdu mõnel eelmisel müügil saavutatud tulemus kohe kunstiteose või sama kunstniku loomingu turuhinnaga.

Kuna Haus vahendab kohaliku päritoluga kunsti, siis on Ausmani sõnul suund pigem vastupidine kui toodud Nikolai Haritonovi näite puhul. "Hinna kujunemine tugineb suures osas meie kogemusele ja kokkuleppele omanikuga. On olemas mingisugused reaalsed piirid ja on olemas müügipretsedendid. Kui oksjonitel on mingid tööd drastiliselt üles läinud, siis me ei saa seda emotsionaalset lõpphinda võtta aluseks turuhinna määramisel," selgitab Ausman.

"Oksjoni korralduse seisukohast vastutab oksjonäär teose ehtsuse eest ja mingil määral ka hinna eest," räägib kunstiekspert Georg Poslawski.

"Soliidne oksjonimaja annab teosele oma oletusliku hinna (estimate price), mis põhineb varem oksjonitel müüdud teoste hindadel ja nõudlusel. Labane on välja tuua teose alghinda enne oksjoni algust, see demonstreerib, et turg pole veel piisavalt arenenud," viitab ta Eesti oksjonikorraldusele.

Eesti oksjonimajades toimub vahendamine pealtnäha väga lihtsalt - kunstiomanik läheb tööga galeriisse, alghind lepitakse kokku ja sellest algavad oksjonipäeval pakkumised.

Kui töö jääb müümata, võivad galeriid seda hiljem alghinnaga pakkuda, kuid paljud omanikud sellest võimalusest tihti loobuvad.

Samas ei ole teada, kui palju galeriid ise kunsti hoiavad ja oma kaupa realiseerivad.

Ülemaailmne finantskriis on tasapisi murdmas ka kunstiturule, kuid spekuleerimine ning kokkumängud, mis on saanud selle äri lahutamatuks osaks, ei kao kusagile.

Aastaga (suvi 2007 - suvi 2008) müüsid oksjonimajad üle maailma kunstiteoseid kokku 980 miljoni euro eest ehk summas, mis ületab 15 miljardit Eesti krooni. Seda on poole rohkem kui aasta varem.

Kahe suurima oksjonimaja, Sotheby'si ning Christie'si kasumid ületasid 225 miljoni Eesti krooni piiri.

Kui veel oktoobrini tegid kunstihinnad rekordtasemeid ning oksjonimajad teenisid ülikopsakaid kasumeid, siis praeguseks on olukord muutumas.

"Vaatamata suurtele käivetele on oksjonimajade saatus üsna ebakindel, usk nende jätkusuutlikkusse väheneb. Näiteks, Sotheby'si aktsiad langesid alles hiljuti New Yorgi börsil ligi 70 protsenti," räägib kunstiekspert Georg Poslawski.

Stsenaarium meenutab 90ndate algust, kui 1989. aasta börsikrahhi tagajärjed avaldusid kunstiturul alles kaks aastat hiljem. Siis toimunud hindade 40protsendiline kukkumine oli nii peadpööritav, et mõne kunstniku tööde hinnad pole siiani saavutanud tolleaegset taset.

Kunstioksjonitel osalemisest on saanud hasartmäng, kus on võimalik raha teenida või seda kaotada. Õnneotsijad võivad kaasaegse kunstiga teenida sadu protsente kasumit.

Ameeriklane Jeff Koons hoiab enda käes kaasaegse kunsti oksjoni hinnarekordit. Tema monumentaalne metallist skulptuur "Õhupall-lill (roosa-lilla)" müüdi selle aasta suvel Christie'si oksjonimajas 25 miljoni dollari eest. Müüjad olid teose seitsme aasta eest ostnud 1,1 miljoni dollari eest ehk seitsme aastaga kasvas hind pea 25kordseks.

80ndatel ostsid Ameerika kollektsionäärid nõukogude kunsti sentide eest kokku, nüüd müüvad nad seda miljonite eest venelastele tagasi.

Kuid kunsti hinna kujunemisel pole nõudlus ainuke tegur. Väga tähtis on teose provenients ehk päritolu. Provenients peab kinnitama teose ehtsust ning selle liikumist kunstnikult viimase omanikuni. Aristokraatlik päritolu võib tähendada poolt oksjonihinnast.

Poslawski räägib, kuidas vene kunstnike töödele, mis hiljem satuvad Venemaale, luuakse Eestis teadlikult päritolu legend, kuidas valgekaardi ohvitseril oli siin üks maal, mis sattus näiteks Rootsi jne.

"Muide, Eestis sellele veel eriti suurt tähtsust ei omistata. Seepärast müüakse meil kindla päritoluta teoseid. See näitab veel kord, et meie kunstiturg pole veel piisavalt arenenud," lisab ta.

Popikoon Andy Warholi teoste müügikäive maailma oksjonitel oli eelmisel aastal 4,85 miljardit krooni.

Pablo Picasso töödel oli see summa 3,86 miljardit krooni. Ehkki Picasso maalid on kallimad kui Warholi tööd, lööb viimane Hispaania klassikut tööde hulgaga. Picasso käes on aga teine rekord, nimelt maksti tema maali "Poiss piibuga" eest 2004. aastal toimunud oksjonil 104,17 miljonit dollarit. See on kõige suurem summa, mis on kunagi kunstiteose eest oksjonil välja käidud.

Kuid suured ning laia tähelepanu pälvivad ostud moodustavad kõigest tuhandiku kunstituru mahust.

Kõige rohkem ostetakse teoseid, mille hind jääb alla 80 000 krooni.

Stuttgardi kriminaalpolitseinik Ernst Schöller on aastaid Venemaa kunsti võltsingutetööstust uurinud ning tunneb selle telgitaguseid päris hästi.

Tööstuse taga on organiseeritud kurjategijad, kes lasevad põrandaalustel kunstitöökodadel enamasti kopeerida vähetuntud Euroopa kunstnike töid, kirjutab Saksa ajakirjanik Nicolette Feiler-Thull.

Schöller räägib, et oksjonitel väga kõrgete hindadega müüdud pildid on tihti võltsingud ning müüja ja potentsiaalse ostja on hinna kokku leppinud ja see on kunstlikult kõrgeks aetud.

Kas teos on originaal või võltsing, ei oma Vene ostja jaoks mingit tähtsust. Reeglina on ostja ja müüja sama isik. Kogu tehing tehakse rahapesuks. Vene ostjale on vaja Euroopa oksjonimaja arvet, mille alusel vahetatakse pangas rublad sobivaks valuutaks, ning seejärel kantakse raha täiesti legaalselt välismaale.

Võltsitud kunsti müügiga teenib isegi rohkem kui narkoäriga.

Raul Vahtra, rahapesu andmebüroo juht
Kunsti ja rahapesu seostest saab rääkida eelkõige rahapesu teises, st laotamisfaasis, kui illegaalselt saadud raha eest ostetakse kunstiväärtusi, ja teatud tingimustel ka kolmandas ehk integratsioonifaasis.

Samas on kurjategijad üldjuhul siiski huvitatud varade paigutamisest selliselt, et see esiteks pälviks võimalikult vähe tähelepanu ja teiseks, et paigutatud varasid oleks võimalik kolmandas ehk integratsioonifaasis hõlpsalt legaalsesse majandusse suunata, ning kalli maali ostmine seda pigem ei ole.

Mart Sander, kunstnik
Venemaa kihab siiani suures kunstiskandaalis - seal on rikkamal elanikkonnal moes omada kodus Aivazovski maali.

On avalik saladus, et Aivazovskeid "leitakse" aina juurde - selle eest hoolitsevad artellid, kus noorte andekate kunstnike käe läbi üha uued "originaalid" sünnivad.

Teine meeskond hoolitseb "ajahamba" eest - vana lõuend, kulunud alusraamid, käsitsi segatud krunt jm on vaid üks osa müüki kannatavast võltsingust.

Kevadel tuli ilmsiks, et need käitised teevad koostööd Venemaa juhtivate kunstiekspertidega, kes mõistliku tasu eest väljastavad ekspertiisiakte, mis tõendavad teose autentsust.

Muidugi hakkasid pead lendama, sest Aivazovskite alla on mõni koguja pannud miljoneid ja nende tegelik hind võib olla kümme tuhat korda väiksem.

Kunstiäri kasumid Venemaal on lähedal Eesti riigi aastaeelarvele; vastavalt ka skandaali mõõtmed.

Ma ei usu, et maailmas on mõni sõltumatu kunstiekspert, kes ei ole ise kunstimüügi maailmaga seotud. Masinaid võib petta, hinnangu annab siiski inimene.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:51
Otsi:

Ava täpsem otsing