Müüa miil tunnelit, ajalugu kauba peale

28. november 2008, 19:44

Londoni kesklinna all on 7,4 miljoni
dollari (90 miljoni krooni) eest saadaval maa-alune labürint, mille varasemad
kasutusalad on olnud salateenistuse keskus, sõjastaap, salajane sidekeskus ja
tähtsate riiklike dokumentide hoidla.

Praegune omanik, Briti suurim telefonifirma BT loodab, et objekti erilised omadused tõmbavad ostjaid ligi isegi oludes, kus maapealne kinnisvaraturg on aastakümnete suurimas languses, kirjutas New York Times.

Pakkumisel on miil ehk 1,6 km maa-alust käiku koos külgnevate ruumidega. Kuigi kompleks näeb välja rohkem Bondi-filmi võttepaigana, leidub seal baar ja kaks sööklat ning piljardituba, toimivast vee- ja elektrivarustusest rääkimata. Rajatis ehitati II Maailmasõja ajal varjendiks 8000 inimesele, kus nad võinuks viis nädalat välismaailmast eraldatuna vastu pidada.

Objekti kohta on lähemalt infot pärinud kirju ostuhuviliste ring, sealhulgas meretagune miljardär, kes otsib kohta oma äri juhtkonna nõupidamisteks, oma veinikollektsiooni ladustamisest huvitatud inimesed, Londoni politsei, kohalikud elektrifirmad. "See on veider ja imepärane koht," rääkis ostjat leidma volitatud maakler Niall Gallagher, “see paneb tõesti inimese kujutlusvõime tööle. Huvitundmisi on palju ja oleme saanud ka üks-kaks huvitavat ostupakkumist.”

Tunnelid ehitati 1940.aastal, kui Saksamaa üritas britte õhurünnakutega põlvili suruda. Valitsus otsustas rajada Londonis kaheksa maa-alust pommivarjendit, kuna linna metroojaamades polnud ruumi kõigi varjupaiga otsijate vastuvõtmiseks. Kõnesolev varjend ja üks teine veel ei läinud aga kunagi linnarahva käsutusse, sest valitsus leidis neid ise vajavat.

Enne D-päeva (dessanti mandrile Normandiasse juunis 1944) läks see ajutise baasina sõjaväe kasutusse, teises varjendis aga asus kindral Dwight D. Eisenhoweri Euroopa peakorter. Samuti juhiti 1944.aastal tunnelitest vastupanuliikumise abistamist natside poolt okupeeritud maades. Salateenistuse töötajad koordineerisid tänavate alla peidetud, telefonide ja telegraafiga varustatud kontoritest 10000 vastupanuliikuja tegevust.
Pärast sõda sai tunnelivõrgustikust toona British Telecommunications` nime all tegutsenud ettevõtte oluline keskus. Viimastel aastatel kasutas BT seda peamiselt laopinnana ja mõni nädal tagasi otsustas müüki panna.

Kuigi mõni võib fantaseerida ruumide ostmisest ja salaelust koopataolises imevidinaid täis maa-aluses maailmas, on tegelikkus proosalisem. Õhk on kuiv, kuum ja seisev. Mõni jalg kõrgemal asuvais tunnelites kihutavate metroorongide kolin ja hiiglaslike ventilaatorite mürin teevad sellest üsna lärmaka paiga. Tunnelisse hotelli või ööklubi rajamine ei tule kõne allagi: välisilmaga ühendavad seda vaid kaks lifti ning isegi väike tulekahju võiks tuua väga raskeid tagajärgi.

Tunnelid on rahvale suletud. Siin tegutsevad hooldustöötajad sisenevad silmatorkamatust rauduksest Furnival Streetil. Peale akendeta hoonele suunatud vana ehituskraana ei vihja siin miski hiiglaslikule labürindile selle all. Vähesed siin endiselt toimivad BT töötajad hoiavad elus tunneli ajaloost pärinevat müstilist aurat.

BT ajaloo uurija David Hay rääkis legendist, et valitsus tahtis tunnelite asukohti niivõrd salajas hoida, et ehitama palgati välismaaalt pärit töölised, kes ei tundnud Londoni linna ja tänavavõrku. BT töötajatel kehtib tänini range korraldus süsteemi täpset asukohta mitte avaldada, kuigi internetti on selle kohta ilmunud ebatäielikke kaarte. "Me ei tea, mida tulevane omanik sellega peale hakkab ja nii ei saa me rohkem infot avaldada," rääkis David Hembra.

Tema igapäevatöö on avastada tunnelites gaasilekkeid või muid võimalikke hädasid. Kui ta kümme aastat tagasi siia tööle tuli, olid tunneli väga tähtsad aastad seljataha jäänud. Kontorid kolisid pärast sõda välja ja ruume asus kasutama arhiiv, kes mahutas sinna 400 tonni riiklikke dokumente. Peagi tuli need aga minema viia, sest ruume vajas turvalise rahvusvahelise telefoniside keskus.

Külma sõja ajal lasi valitsus telefonifirmal luua uusimal tehnoloogial põhineva salajase sidesüsteemi, mis suudaks ka tuumarünnaku üle elada. See oli tunneli tihedaim tööaeg, kui 200 töötajat veetsid aega maa all, et ühendada kuni kaks miljonit kõnet nädalas. Peale 1963.a. Kuuba raketikriisi Moskva ja Washingtoni vahel sisse seatud kuum liin kulges siitkaudu. Kõnekeskust tunti peagi "maa-aluse linnana", kus oli oma puhkeruum piljardi ja noolemänguga, kinosaal ja kaks söögisaali. Töötajad ööbisid tihti siinsetes magamisruumides.

80ndate alguseks oli tehnoloogia nii palju edasi arenenud, et BT tehnikud kolisid vananenud keskjaamast maa peale tagasi. Vanu aegu meenutavad hiigelsuured 60ndate aastate elektrigeneraatorid ja jämedad juhtmekimbud. Söögisaali seintel on värvifotod "maailmast üleval", köögis seisavad jõude kartulikoorimis- ja nõudepesumasin ning seinal olev menüü annab teada vorsti ja herneste pakkumisest. "Talvekuudel, kui sa lõunaks üles ei tulnud, ei näinudki sa päevavalgust," meenutas kunagine siinne töötaja John Warrick oma veebisaidil, "elu oli siin veidi nagu allveelaevas."

Tallinnas leidub palju ajaloolisemaid, 17. sajandist pärit bastionide aluseid käike. Nõukogude võim leidis needki sobivat varjenditeks ja sisustas vastavalt. Müügiplaanidest pole nende puhul kuulda olnud, Tallinna maa-alusele on kavandatud turistlik tulevik.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2008, 19:44
Otsi:

Ava täpsem otsing