New Deal kõiges ei toiminud

30. november 2008, 17:30

Paljud vaatavad tagasi 1929.
aastal alanud Suurele Depressioonile ja president Roosevelti poolt
majanduse tervendamiseks ette võetud sammudele (New Deal), et leida praegustele
muredele lahendusi.

Kuigi tollases riiklikus poliitikas on mõndagi õpetlikku, levivad New Deali kohta siiani mitmed ajalukku ja kooliõpikutesse kinnistunud müüdid. Traditsiooniline käsitlus on, et Franklin D. Roosevelt päästis kapitalismi, võttes abiks laialdase riikliku sekkumise. Tõde on, et president muutis oma kurssi aastast aastasse, katsetades mitmesugust poliitikat, osa sellest heade tulemustega ning osa halbade tagajärgedega, kirjutas George Masoni ülikooli majandusprofessor Tyler Cowen New York Times'is.

Kui valmistaksin ette lühikonspekti New Dealist, paneksin kirja järgmist, kirjutas professor: Rahanduspoliitika on võtmeküsimus. Nagu Milton Friedman ja Anna Jacobson Schwartz väitsid oma klassikalises teoses "USA rahanduse ajalugu", oli Suure Depressiooni tekkimise olulisim ajend see, et keskpank lasi reservidel kolmandiku võrra väheneda, põhjustades deflatsiooni. Pealegi lasti pankadel kokku kukkuda, põhjustades krediidikriisi. Roosevelti poliitika parim osa olid rahareservi suurendamiseks, pangandussüsteemi taas jalgele tõstmiseks ja finantsinstitutsioonide vastu usalduse taastamiseks mõeldud sammud.

California Berkeley ülikooli professori Christina D. Romer`i uurimuse kohaselt (“What Ended the Great Depression?,” Journal of Economic History, 1992) oli ekspansiivne rahapoliitika võti majanduse osalisele paranemisele 1930ndatel aastatel. New Deali aja halvimad aastad olid 1937 ja 1938, kui keskpank oli suurendanud pankade kohustusliku reservi nõudeid, ohjeldades sellega laenamist ja juhtides sellega majandust tagasi ohtliku deflatsioonisurve suunas.

Tänapäeval pole nii lihtne saavutada ekspansiivse rahapoliitikaga efekti, kuna näeme laenude kahanemist ja “panganduse varjusektori” kokkutõmbumist, mida esindavad tuletisinstrumentidega kauplemine, riskifondid ja muud investeeringud. Nii ei maksa oodata rahasüstide kasuliku mõju ilmnemist kohe praegu ega ka poole aasta pärast. Ikkagi peab keskpank olema valmis vältima allakäiguspiraali teket ja stimuleerima majandust, kuni see on võimalik.
Tee väikesed asjad korda. Tähtsad pole vaid raha- ja eelarvepoliitika.

Roosevelt seadis sisse katastroofilise põllumajanduse subsiidiumide poliitika ja üritas seaduse jõule toetudes tööstust kartellistada. Kumbki samm ei aidanud majandusel taastuda. Ta võttis ette ka samme ametiühingute tugevdamiseks ja reaalpalga kõrgel hoidmiseks. See aitas neid töötajaid, kel oli tööd, kuid tegi töötutele palju raskemaks uuesti tööd saada. Üks tulemusi oli tööpuuduse näitaja, mis jäi kõrgeks kogu New Deali perioodil. Tänapäeval on valitud president Barack Obama surve all muuta ametiühingutegevust lihtsamaks, kuid selline poliitika ilmselt halvendab majanduslanguse tagajärgi paljudele ameeriklastele. Ära tõsta järsult makse.

New Dealist meelde jäänud avalike tööde programmid on jätnud paljudele mulje, et see oli ekspansiivse eelarvepoliitika aeg. See pole päris tõsi. Riigi kulutused tõusid oluliselt, kuid samamoodi ka maksud. President Herbert Hooveri ja tema järel Roosevelti ajal tõsteti tulumaksu, aktsiisimaksu, pärandusmaksu, ettevõtte tulumaksu, holdingettevõtte maksu ja “ülemäärase kasumi” maksu. Kõiki neid maksutõuse arvesse võttes ei teinud New Deali eelarvepoliitika just palju majanduse paranemise edendamiseks. Tänapäeval on keskklassi maksude alandamine hea idee - ja Bushi suurema tulu teenijate maksukärbete tühistamine on halvem mõte, kui see aasta-paar tagasi tundus.

Sõda ei ole pääsetee. Teine maailmasõda oli Ameerika majandusele abiks küll, kuid seda oma algetapil, mil Ameerika vaid müüs sõjaga seotud kaupa Euroopasse ega sõdinud veel ise. Independent Institute majandusajaloolane Robert Higgs on näidanud oma 2006.a. raamatus “Depressioon, sõda ja külm sõda”, kui suurel määral tõi sõda kaasa tarbekaupade puuduse ja kaardisüsteemi abil normeerimise. Kuigi majanduse kogumaht kasvas ja sõjaväkke värbamine alandas tööpuudust, ei olnud sõja-aastad üldiselt õitsvad.

Tänapäeval ei peaks me arvama, et sõdimine aitab majanduse tervist taastada. Halbade meetmetega ei tule head tulemust. New Deali headel sammudel nagu sotsiaalkindlustuse alusvõrgu loomine oli juba iseeneset mõtet ja neid samme oleks olnud hea astuda ka juba 1920ndate buumiaastatel. Halvad sammud tegid asja ainult veel halvemaks. Tänases päevas tähendab see, et finantssektori suhtes erakorralisi samme astudes tuleks piirduda nii vähesega kui võimalik ning seista vastu kiusatusele “teha midagi” tegemise enda pärast.

Lühidalt andsid suurima panuse Ameerika majanduse väljumisele depressioonist ekspansiivne rahapoliitika ja sõjaga seotud tellimused Euroopast, mitte laialt tuntud New Deali poliitika. Meie praegune langus lõpeb samuti ühel päeval ja nagu kolmekümnendatelgi toimub paranemine ilmselt põhjustel, millel on poliitiliste initsiatiividega vähe pistmist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. November 2008, 17:35
Otsi:

Ava täpsem otsing