Eesti tuleviku multimiljardiäri võiks olla kõrgharidus

Stein Skjorshammer 05. detsember 2008, 00:00

Eesti kunagine president Lennart Meri rääkis sageli riigi vajadusest leida oma nišš - mõni kaup või teenus, mida saaks eksportida - ehitamaks Eesti tulevikku ja tagamaks rahvale kõrgema elatustaseme. Midagi Soome Nokia taolist.

Mõnedki peavad Eesti tulevikuks infotehnoloogiat. See võib ju nii olla. Kuid kuidas oleks kõrgharidusega? Kas see võiks osutuda tulevikus Eesti nišiks? Mitte asendama unistust saada infotehnoloogiliselt arenenud maaks, vaid seda täiendama. Haridus oleks see, mida Eesti saaks turustada ja müüa, muutes selle n-ö maailma hariduslikuks kapitaliks.

Ebatõenäoline, võidakse väita. Kuid miks? Ehk oleks Eestil võimalik tagada endale koht juhtivate kõrgharidust pakkuvate riikide hulgas, saada hariduse eksportijaks, arendades haridust üheks tähtsamaks nišiks, et tagada jätkusuutlik kasv.

Eestil on vaimustav geograafiline asukoht. Paik, kus ida kohtub läänega. Asukoha tõttu on Eesti paljude arvates logistiline keskpunkt. Õigustatult. Kuid miks mitte ka haridusalane keskpunkt? Koht, kus saab näha, tundma õppida ja kogeda nii ida kui ka läänt? Tõeline hariduslik sulatuskatel!

Veelgi enam, Eestil on ette näidata üks edukamaist majanduslikest ja finantsilistest üleminekutest endiselt sovetlikult majanduselt nüüdisaegsele lääne kapitalismile. Eesti on oma edu tõestanud ning tänu oma saavutustele teeninud ära turgude lugupidamise. Paljudel oleks kasulik Eestilt õppida.

Ka Eesti kõrgharidusel tuleks Eesti üldisest edust õppida. Niisugune unikaalne kogemus võiks teha Eestist atraktiivse hariduse omandamise paiga. Taasiseseisvunud Eesti on teinud tublisti tööd kolledžite ja ülikoolide ülesehitamisel. Nüüdseks on need leidnud kindla koha lääne ülikoolide ja kolledžite hulgas. Eesti ja eeskätt EList tulevate vahetusüliõpilaste ja õppejõudude arv tõuseb pidevalt. Üha rohkem üliõpilasi tekkivate turgudega riikidest Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas on juba uksele koputamas. Tõenäoliselt on soovijaid palju rohkem, kui Eesti oleks valmis vastu võtma. Välisüliõpilased tutvustaksid Eestit oma kultuuris ja hiljem koju naastes võiksid nad osutuda headeks saadikuteks Eesti ettevõtetele ja ühenduslülideks eksporditurgude vahel.

Madalad elamiskulud ja mõõdukas õppemaks teevad Eesti eriti ligitõmbavaks. Elatustase on vastuvõetav, mis suurendab Eesti atraktiivsust. Väljastpoolt ELi, näiteks Hiinast ja Türgist, tulevad üliõpilased kulutavad siin elades poole vähem kui enamikus teistes ELi riikides. Ka Soome üliõpilasi võib Eestis õppimine ahvatleda. Nendest maadest piisab heaks alguseks. Neile võiksid lisanduda näiteks Ukraina, Valgevene, Gruusia jt.

Praegu on Eestis ligikaudu 68000 üliõpilast, neist 1000 on välisüliõpilased, kes osalevad enam kui 100 rahvusvahelises kraadiõppe programmis. See tõendab, et Eesti haridus on kaugel rahvusvahelisusest, pigem on see rahvuslik ja kohalik.

Hea eesmärk oleks, kui järgmise kümne aasta jooksul tuleks välismaalt umbes 22 000 üliõpilast. See arv võib tunduda väga suur, kuid on tegelikult lausa mikroskoopiline, arvestades asjaolu, et maailmas on ligi 150 miljonit üliõpilast.

Väike kalkulatsioon, mis põhineb eeldusel, et iga üliõpilane kulutab aastas 150 000 krooni õppemaksule ja elamiskuludeks, näitab, et niisugune hulk välisüliõpilasi panustaks Eesti majandusse 3 miljardit krooni. Sellele lisanduksid sajad miljonid kroonid rahvusvaheliste teaduskondade määratud finantstoetustest, pere ja sõprade külaskäikudest, rahvusvahelistest konverentsidest, programmidest ja uurimisprojektidest, mis teeksid rahvusvahelisest haridusest ühe suurema ettevõtmise Eestis. Võib-olla peitub siin multimiljardiline äri, mis oma suuruselt on võrreldav Tallinna Kaubamaja omaga, kui kaasa arvata ka kõik Selveri kauplused.

Mitme ülikooli ja kolledži koosseisus on välisüliõpilasi ja õppejõude. Need on heaks alguseks vajalikud. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond on seadnud selle üheks prioriteediks ja asunud teele hea alguse poole, seda vähemalt Rahvusvahelist Ülikooli Audentes ja selle rahvusvahelisi õppekavasid, teadmisi ja kogemusi üle võttes. Samale teele on läinud teisedki kõrgkoolid - Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool ja Estonian Business School.

Mitmed riiklikud ja mitteriiklikud organisatsioonid, nt Kõrghariduse Arenduskeskus, Sihtasutus Archimedes, on Eesti hariduse aktiivsed edendajad. Käimas on hulgaliselt ettevõtmisi. Kuid et olla edukas ja teha kõrgharidusest Eesti Nokia, läheb vaja üldrahvalikku pingutust. Loodetavasti sama entusiastlikku ja meelekindlat, kui oli John F. Kennedyl, kes deklareeris 25. mail 1961 oma pöördumises "Inimene Kuul" Ameerika Ühendriikide Kongressile: "...ma usun, et see rahvas peab pühenduma eesmärgile, et juba enne kümnendi möödumist maandub inimene Kuul..."

Me kõik teame, mis juhtus. Kogu riik võttis selle visiooni omaks ja juba 20. juulil 1969 astus Neil Armstrong esimese inimesena Kuu pinnale.

Võidakse väita, et võrrelda omavahel inimese saatmist Kuule ja kõrghariduse seadmist Eesti rahvuslikuks prioriteediks on kohatu. Sellest hoolimata, võib-olla on sealt midagi õppida ja kopeerida.

Heaks alguseks on visioon "Eesti maailma hariduskapitaliks", mille ümber koonduksid õpetajad, ärimehed, bürokraadid, poliitikud. Visioonile toetudes tuleks koostada plaan, mis seaks selged eesmärgid, ajakava ja määratleks vastutusalad.

Kõrgharidusest Eesti Nokia tegemine ei too kaasa midagi muud kui võitjad. Me kõik teame, et hea elu algab ja halb elu lõpeb haridusega. Teadlased, ärimehed, bürokraadid ja poliitikud nõustuvad, et haridus on parim vahend võitluses vaesuse, nälja, sõdade, haiguste ja teiste maailma nuhtlevate pahedega. Samal ajal on haridus hüppelauaks hea elu, rahu, õigluse - kõigi heade asjade juurde, mida kalliks peame ja millest unistame.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:51
Otsi:

Ava täpsem otsing