Ostuparadiisi teel

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 4. detsember 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ostuparadiisi teel
Kahe ostuparadiisi vahelises klaasgaleriis ta asubki - ühelt poolt vaade Estonia puiesteele ja Tammsaare parki, teiselt poolt mantlitele, sallidele ja mütsidele. Müügisaalist eraldab Aurat vaid õhkõrn kardin. Esimene mulje ajab segadusse, on vastuokslik. Mahlakat värvi padjad, ettekandjate põlled ja salvrätikud räägivad värskusest, puhtusest, kergusest, letitaguselt pannkoogipannilt tõusvad õlilõhnad hoiatavad - ettevaatust, kõrbenud rasvad!
Menüü oli pikk, kortsus ja määrdunud. Lisaks oli mõnel laual (aga mitte minu omal) reklaam kolme odavama pastaroaga ja nurgas päevasupp oma hinnasildiga (põhimenüü nimetatud roogadest vaikib). Nii et jälle - esmakülastajad, ettevaatust, võtke aega, uurige hoolega ümbrust, enne kui tellima hakkate.
Pisike kohvik või õigemini café pakub viit suppi, nelja omletti, seitset salatit, kaheksat pastarooga, nelja vokirooga, viit pitsat, kolme risotot, viit soolase ja viit magusa täidisega pannkooki. Loetelu pole ammendav, lasteroad, bruschetta'd, magustoidud on veel lisaks. Nii et kokku pea viiskümmend rooga, kõik eri koostisosade, retseptide, serveerimiste ja lisanditega! Pole ime, kui kokal midagi sassi läheb.
Valisin menüüst enda arvates kõige kergema roa, lõhepasta koore-laimikastmega. Kerge oli ainult portsjoni kogus, see ei teeks lapselegi liiga. Toit ise oli tugevalt soola- ja suitsumaitseline ning menüüs oleks seda tõe huvides pidanud esitlema suitsulõhepastana kuivatatud tomatite ja brokoliga.
Lõhepastast innustust saanud, uurisin edasi, kuidas menüü tegelikkusega kokku läheb. Huvi tekitas karamellkaerahelbe-mascarpone kreem. Sain teada, et karamellkaerahelbed on tavalised suhkruga röstitud kaerahelbed, mida serveeritakse kõrges pokaalis nii, et kaerahelbed on peal ja nende all klaasi põhjas on natuke mascarpone-kreemi. Lusikas oli pikk, nii et sain kreemi kaerahelveste alt kätte küll.
Lõpetuseks tellisin espresso. See jõudis lauda tulisena, paksus soojendatud tassis, nii et ei jahtunud ka laual kohe ära. Ja oli väga kange ja maitsev.
Lauad asuvad väikeses Auras üksteisele päris lähedal. Nii sain võrdselt osa nii ühes naaberlauas istuvate teismeliste igapäevamuredest (kes kellele kuidas vaatas, kes mida rääkis ja mis uued lahedad asjad Kätil on) kui ka teiste naabrite, kahe väikese tütrega lõunat sööma tulnud ema tegemistest.
Lapsed jonnisid, ei tahtnud makarone, tahtsid hoopis toolidel ronida. Ema vaigistas neid valjuhäälselt. Tal, vaesekesel, oli kiire - nagu me kuulsime, pidi ta kohe-kohe minema maniküürija juurde, aga enne tuli jonnivad lapsed koju toimetada.
Nii et seekord oli Aura väga lärmakas. Pärast seda tundus isegi Kaubamaja oma vaikselt mõtisklevate ja jõulumuusika saatel riiulite vahel jalutavate ostuhuvilistega ütlemata rahuliku kohana.
Hetkel kuum