Puudujäägi katteks võlakirjad

Praeguseks hakkab selgeks saama, et reservide kallale minemata me järgmist aastat üle ei ela. Juttu on olnud 5 miljardist kroonist. See on mõistlik samm, kuivõrd reservide kallale on tahetud minna varemgi kui raskused polnud võrreldavad praegusega - õnneks suudeti siis kergema vastupanu teest hoiduda. Ent nüüd oleme küll langenud globaalsesse ja lokaalsesse miinimumi, mis õigustab reservide kasutamist.

Aga kui mina oleksin rahandusminister, võtaksin ühe teisegi meetme tarvitusele: valitsusel tuleks emiteerida võlakirju. Ei ole kindel, kas 5 miljardi kroonisest reservist ikka piisab ja nii oleksid võlakirjad riigieelarvele teatud lisapuhver.

Tõsi, ma pole kindel, kas võlakirjade emiteerimise otsus on rahandusministri ainupädevuses või mitte, aga ma igal juhul algataksin sellise ettevõtmise.

Valitsuse võlakirjade intress peaks olema kindlasti üle aastase inflatsioonimäära, antud juhul siis üle 8 protsendi aastas. Usun, et 10protsendine intressimäär teeks võlakirjad päris populaarseks, sest ületaks tähtajaliste hoiuste intressimäära. Võlakirjade lunastamistähtaeg võiks olla viie aasta pärast, 2013. aasta lõpus. Selleks ajaks peaks majandus olema seisus, mis võimaldab võlakirjad lunastada.

Riigile ajutise rahahankimise kõrval on valitsuse võlakirjadel teisigi positiivseid mõjusid. Võlakirjad elavdaksid meie väärtpaberiturgu. Loodetavasti tekiks instrument, mis suudab üldisele negativismile vastu pidada.

Kui võlakirjade hind peaks siiski langema, siis erinevalt aktsiast, võlakirja tootlus kasvab: kas saada 10 krooni intressi 100kroonise nominaalhinnaga võlakirja pealt või need samad 10 krooni näiteks 90kroonise turuhinnaga võlakirja pealt. Viimsel juhul on võlakirja tootlus kõrgem kui 10 protsenti. Aktsiad aga - olgu need langenud või tõusnud - dividendimakset ei garanteeri.

Teiseks. Riigile ei kaasneks võlakirjade emiteerimisega väliskohustusi nagu näiteks välislaenu puhul, sest raha võetaks põhimõtteliselt siseturult ja kroonides.

Kui valitsuse võlakirju sooviksid ka välisinvestorid, siis enne nad konverteeriks välisvaluuta kroonideks, mille eest võlakirju osta. Ka see on põhimõtteliselt positiivne stsenaarium - välisinvestorid usaldaksid vara kroonipõhjalisse instrumenti.

Ent palju peaks valitsuse võlakirju emiteerima? Saadava raha riigieelarvesse võtmine suurendab riigieelarve puudujäägi protsenti sisemajanduse koguproduktist, mistõttu mingitest summadest alates me ei pruugi täita Maastrichti kriteeriumi.

Seda kriteeriumi ei tohiks kindlasti lõhki ajada, vaid emiteerida võlakirju esialgu vähem ja järgmistel aastatel järk-järgult juurde. 5 miljardit krooni stabilisatsioonireservist tähendab umbes 2protsendist eelarve puudujääki. Seega, kui emiteerida 2009. aastal 2 miljardi krooni eest võlakirju, peaksime jääma nõutud piiresse.

Selge, et stabilisatsioonireserv millalgi ammendub - ja karta on, et varem kui globaalne ja lokaalne majandus jalad alla saab. Kui stabilisatsioonireservist enam midagi võtta pole, aitavad võlakirjad hädast välja.

Võlakirjade emiteerimise oht seisneb selles, et me avame nn Pandora laeka: kui korra on sealt mõnus ja lihtne raha võtta, siis teeme seda uuesti ja uuesti. Võimalik, et isegi siis, kui hädavajadust enam polegi.

Eesti monetaar- ja fiskaalpoliitika ajajad on käitunud siiski vastutustundlikult, mis puudutab riigi laenukoormust - välislaene on võetud näpuotsaga, ehkki võimalusi ja pakkujaid on kindlasti olnud. See annab põhjust uskuda, et ka siseturult võetava laenuga - võlakirjadega - toimib valitsus heaperemehelikult.

Autor: Mati Feldmann