Reede 30. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Veel üks nõue enne eurot

Erik Berglof 10. detsember 2008, 00:00

Eelmisel nädalal kogunesid keskpankurid kogu maailmast Frankfurti, et peesitada euro esimese kümnendi aupaistes. Euro kandidaatriikidest tulnute jaoks oli üritus aga külmaks dušiks. Just nüüd, kus üleilmne finantskriis on teinud liitumise eurotsooniga pakilisemaks ja vajalikumaks kui iial varem, on euro üle otsustajad hakanud levitama ettepanekuid, mis tõstaksid lati liitumiseks euroga kõrgemale.

Frankfurdis avalikult arutatud ettepaneku kohaselt võidaks lisaks makroökonoomilistele Maastrichti kriteeriumidele, mis olid paigas alates euro kasutuselevõtust, euroga liitumisel kasutada täiendava kriteeriumina riigi pangandussüsteemi kvaliteeti. Lisaks silmakirjalikkusele Lääne valitsuste poolt, mis tõstavad selle teema aukohale, samas pankasid pärast ulatuslikke regulatiivseid läbikukkumisi päästes, on ettepanek äärmiselt ebaõnnestunud.

Mõistmaks täielikult ettepaneku absurdsust, vaadelgem erakordselt edukat Ida-Euroopa majanduskasvu mudelit viimase kahe kümnendi jooksul. Lääne-Euroopa poolt toetatud ja Ida-Euroopa poolt omaks võetud mudel on tuginenud ideele, et kapital peaks voolama selle poolest rikastest riikidest kapitalinappusega riikidesse. Leidmaks sarnast näidet edukast majanduskasvust, peavad majandusteadlased minema tagasi 19. sajandi Ühendriikidesse, kus suuri jooksevkonto defitsiite finantseeriti peamiselt välismaiste otseinvesteeringutega. Rahavoogudega on kaasnenud enneolematu finantsintegratsioon, kus suuremat osa Ida-Euroopa pankadest kontrollivad nüüd Lääne emafirmad.

See mudel töötas tähelepanuväärselt hästi mitte ainult kasvu loomisel, vaid ka turge ja demokraatiat toetavate institutsioonide täiustamisel Ida-Euroopas, nagu on ka dokumenteeritud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga 2008. aasta üleminekuraportis (2008 Transition Report). Samas on see need riigid jätnud haavatavaks üleilmsete finantsturgude muutuste suhtes. Viimase pooleteise aasta jooksul on need survele väga hästi vastu seisnud, aga kuna üleilmne kriis tabab neid täie jõuga, otsivad nad nüüd abi IMF-ilt.

Kõige haavatavam koht praeguses kriisis on olnud kaitsetus välisvaluuta hinnamuutuste ees. Kõigis majanduse osades tegutsejad, samuti leibkonnad ja ettevõtted, on panustanud sellele, et nende kohalikud valuutad jätkuvalt väärtuses kasvavad. Hüpoteegid Šveitsi frankides ja autolaenud Jaapani jeenides on olnud kogu regioonis tavalised. Kuid see oli ilmselt Ungari - esimene riik, mis taotles IMF-i meetmestikku -, kus selline tava kõige levinum oli.

Sellise haavatavuse on siiski suures osas põhjustanud või vähemalt seda ära kasutanud Lääne pangad. Finantseerimine emapankade poolt, mis kriisi varasemas faasis aitas Ida-Euroopa pangandussüsteemidele likviidsust pakkuda, tundub nüüd rohkem kohustuse ja võimaliku nakkusallikana. Lääne-Euroopa finantsala reguleerijad ja järelevalvajad olid ka need, kes "isejuhtimise" sildi all pidid selliseid liialdusi mitte soodustama. Samuti on välispankade sissetung jätnud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ilma rahapoliitilistest vahenditest, jättes neile vähese kontrolli äärmiselt kiire krediidikasvu üle.

Lisagem sellele praeguste Lääne-Euroopa pankade päästemeetmete mõju Ida-Euroopa pangandussüsteemidele. Ühest küljest aitavad need programmid kaasa stabiilsusele, toetades regioonis aktiivseid emapankasid. Teisest küljest on sekkumised õõnestanud ka Ida-Euroopa finantssüsteeme.

Valitsused Ida-Euroopas ei suuda pakkuda samaväärseid ulatuslikke hoiuste garantiisid, mida nende Lääne naabrid jagavad. Helded rekapitaliseerimised on alla viinud Lääne pankade suhtelised finantseerimiskulud, nõrgendades täiendavalt kohalike institutsioonide konkurentsivõimet. Lõpuks kitsendavad paljud valitsused otseselt või kaudselt emapankade võimalust kasutada riigi rahasid, et luua reservid nende Ida-Euroopa tütarettevõtetele, millest paljud on kohalike finantssüsteemide stabiilsuse tähenduses kriitilises seisus.

Pangandussüsteemi kvaliteedi muutmine uueks kriteeriumiks euroga liitumisel ei ole mitte ainult silmakirjalik, vaid on ka tagurlik. Suhteliselt kõrged inflatsioonitasemed on olnud peamiseks põhjuseks, miks euroga liitumist tajuti enamikes riikides järjest vähemtähtsana ja miks väljavaatel euroga liituda on olnud nõrgendav mõju siseriiklike reformide tegemisele. Väike lohutus praeguse kriisi ajal on see, et inflatsioonimäärad on langemas. Veel tähtsam on aga, et kriis on demonstreerinud neile väikestele majandustele suurema valuutapiirkonna osaks olemise väärtust.

Selle asemel et ära kasutada praeguse enneolematu mõjutusvahendi võimalust, sundimaks neid vastama Maastrichti kriteeriumidele, kaaluvad euroraha üle otsustajad uusi ja ülimalt ähmaseid kriteeriume, mis põhinevad pangandussüsteemide kvaliteedil. Ja kelle pangad need on? Keda me lollitame?

Copyright: Project Syndicate, 2008. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing