Hädas omaenda kuldkallis kodus

Me oleme kõik vähemal või rohkemal määral vanades harjumustes kinni. Kui midagi on väga kaua aega püsinud stabiilne, siis hakkab tundma, et see võib jääda kestma igavesti. Paraku tuleb aga aeg-ajalt ette raputusi.

Ettevõte, kus sa oled terve elu töötanud, võib minna pankrotti, riigikorra muutus võib kaasa tuua diktatuuri või aastaid paisunud aktsiafond võib finantstormides vilinal rahast tühjaks joosta. Välisteguritest põhjustatud muutusi on raske kontrollida.

Kinnisvara hinnad on alates Eesti taasiseseisvuse perioodist igal aastal kas siis tõusnud või vähemalt paigal püsinud. Isegi 1997. aasta börsimulli lõhkemine ja 90ndate lõpu majanduskriis ei suutnud kinnisvara hindadel jalgu alt ära lüüa. Tõus tundus olevat garanteeritud vähemalt igavikuni.

Möödunud aastal Hispaania põhjarannikut pidi rännates kohtasin üht väikepoodniku, kes kinnitas mulle, et kinnisvarahinnad on neil küll metsikult kõrged, kuid need ei saa paraku langeda. Miks? Sest hinnad on tõusnud viimased kakskümmend aastat. Igal aastal.

Paraku sai muinasjutt aastapäevad tagasi otsa ja viimaste kuude kiirenenud hinnalangus on olukorda järjest tõsisemaks muutnud.

Ma pole mures raskustesse sattunud spekulantide pärast. Nad on sisimas ettevõtjad ja ujuvad supist aja jooksul välja.

Küll aga olen ma mures tänase Äripäeva luubiloo eraisikutest laenuohvrite pärast, kes buumi tipul endale kinnisvara ostsid. Nende hulgas on palju värskeid tööturule sisenejaid ning oma kodu ostnud noori inimesi. Ma loodan, et neile laenu andnud pangad käituvad vastutustundlikult ja otsivad raskustesse sattunud laenuvõtjadega lahendusi. On ju nemad ühed selle buumi põhjustajatest.