Lõuna vahakujudega

Heidi Vihma 12. detsember 2008, 00:00

Restorani pääseb samast uksest kui teatrisse, ainult tuleb trepist alla minna. Viitasid eriti pole või on nad väga väikesed.

Uksel seisab kaks elusuuruses vahakuju, ühel mikrofon väljasirutatud käes - palun, hakake kohe küsimustele vastama. Eriline telerivaataja ma ei ole, tean küll, et on olemas saade "Subboteja", aga pole juhtunud seda kunagi nägema. Tõenäoselt on vahakujud kuulsad saatejuhid Mihhail Vladislavlev ja Aleksandr Zukerman.

Peale nende kujude kaunistavad madala laega keldrirestorani reisipildid, eksootiliste maade suveniirid - "Subboteja" on vist reisisaade, sain restorani sisustuse järgi aimu.

Teleriekraanidel jooksid filmid eksootilistest kaladest, taimedest, maastikest. Vahakujude ja kõige muuga oli kõvasti vaeva nähtud.

Restoran oli tühi, aga sellega olen viimasel ajal juba harjunud. Esimene tõsiselt huvitav asi oli menüü: iga roog ise ooperist, Jaapan kõrvu Venemaaga, vahepeal natuke Taid, Itaaliat, Prantsusmaad. "Kahtlane," kehitasin õlgu. Reisisaade vajab muidugi maailmamenüüd, aga kuidas see kõik välja tuleb?

Eelroaks valisin Vene köögi klassika (ikkagi Vene teatri kelder) - pliin suitsulõhe ja punase kalamarjaga. Umbusaldus sulas kui või soojal kuklil. Suitsulõhe oli eriliselt hea, kalamarja oli ohtralt, sibul, hapukoor - kõik oli olemas, pealegi oli portsjon tõsiselt suur, pigem pea- kui eelroa kogus.

Teine roog - peedisupp pardilihaga - oli paks ja maitsev, lausa oivaline. Kolmas roog ehk maisikana pärlkuskussi, mandlikartuli ja tüümianikastmega nägi välja justkui kulinaarne maal, selle kohta oleks "maitsev" öelda isegi natuke sobimatu. Ometi, pärlkuskuss on ju Eestis peaaegu tundmatu, maisikana meie tavalise broileri asemel vaheldust pakkuv - kõik on kokku liiga hea, et olla tõsi, tundus mulle.

Kuidas saavad selles vähepopulaarses keldrirestoranis olla niisugused eliitklassi road? Pärisin ettekandjalt andmeid peakoka kohta ja sain kinnitust, et kööki juhatab tõepoolest meisterkokk -Priit Toomits, üks Eesti kulinaaria tipptegijaist.

Nüüd sai selgeks, miks on menüüs sellised road nagu tuunikala tataki norihelveste, marineeritud daikoni ja porgandiga, wasabi kastme ja riisipaberi chips'idega. Kuidas ma, lihtsameelne, kohe alguses meistri käekirja ära ei tundnud.

Sageli kaovad restoraniomanike jõud ja oskused koos restorani valmimisega: ruumid on olemas, kallilt ja kaunilt disainitud, taldrikud ja klaasid ostetud, aga sinna peale justkui polekski midagi panna. Aur läheb vile peale, maitsva toiduni ei jõutagi.

Subbotejaga oli vastupidi: minu jaoks tundmatut meedianähtust ekspluateerivast keldriruumist sai restoran alles siis, kui toit lauale jõudis. Ainult kahju, et sellest nii vähesed osa saavad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:58
Otsi:

Ava täpsem otsing