Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Asjad, mida teha ei tasu
Mida suure lisandväärtusega töötleva tööstuse ettevõtte loomiseks konkreetselt teha tuleb, seda ei ütle EAS, Arengufond, valitsus, teadlased ega euroliit. Eduka äriplaani peavad ettevõtjad ise välja mõtlema ja ka ettevõtete struktuuri uuendamisega hakkama saama. Kui ei, toimub see nende osavõtuta pankrottide, ühinemiste ja ülevõtmiste kaudu.
Mina suudan konkreetse äriplaani formuleerimise asemel öelda seda, mida ettevõtjatel teha ei maksaks.
Hoiduda tuleks investeeringuist madalatehnoloogilisse tootmisse, langusfaasis harudesse, nõrka äriplaani. See konserveeriks majanduse aegunud struktuuri. Kõrged väljumisbarjäärid - mahukad investeeringud ressurssidesse, mida on raske müüa või muuks otstarbeks kasutada - takistaksid ettevõtet tootmisharust väljumast ka siis, kui haru atraktiivsus langeb. Sellised ettevõtted pole reeglina saneeritavad. Tarbimine on halvimal juhul lihtsalt raisatud raha, kuid vale investeering on kauaks ajaks ristiks kaelas omanikul, juhil, töötajail, maksumaksjail ja riigil.
Ei maksa viriseda, et puudus on tööjõust, töötajad nõuavad liiga suurt palka või eelistavad töötada välismaal, lapsed ei taha astuda kutsekooli ega inseneriõppesse, valitsus ei luba kolmandatest riikidest piisavalt sotsiaalselt leplikku tööjõudu sisse tuua jne. Meie majanduskeskkond lihtsalt on selline ja sellega tuleb arvestada.
Üle ei maksa dramatiseerida meie suhteid Venemaaga. Kuna Eesti käitus aprillisündmuste ajal riigina, olevat transiit vähenenud ja mõne ettevõtja tehingud Venemaal ära jäänud. Mõistan, et mõnel meie ärimehel oleks lihtsam, kui Eesti ja Venemaa vahel piiri polekski. Aga meie rahvas tahab, et Eesti ja Venemaa vahel oleks väga tugev piir, ELi ja NATO piir.
Vaatamata räigele retoorikale on meie suhted suure idanaabriga viie sajandi parimad. Eksport Venemaale on kasvanud kiiremini kui ELi, moodustab praegu u 10% kogumahust. Riskide hajutamise seisukohast on see piisav. Pealegi näitavad valikuuringud, et eksport ELi ja OECD riikidesse on tunduvalt tulusam. Tingimata tuleks arvestada asjaolu, et Venemaa majanduse olukord on oluliselt halvenenud ja riskid veelgi suurenenud.
Samastada ei maksa oma ettevõtte ja riigi probleeme, huve ja käekäiku ega kuulutada oma raskuste korral häda kogu Eesti riigile ja rahvale. Inimesed on surmani tüdinud nägemast igal õhtul teleuudistes hädaldavaid ja oma ebaõnnestunud äriplaanile riiklikku toetust nõudvaid ettevõtjaid.
Veel häbiväärsem, kui virisejad on tööandjate organisatsioonide juhtfiguurid. Kes äriga hakkama ei saa, peab endale võimetekohase palgatöö otsima. Vabanenud tööjõudu, territooriumi, hooneid jms hakkavad kasutama paremate äriplaanidega ettevõtjad.
Tõsiselt ei tasu võtta Vene eriteenistuste mõjuagentide ja ühiskondlikel alustel töötavate kohalike lollpeade poolt meedias fabritseeritud masohhistlikku hädakisa, mis surub meile peale ebakindlust või hirmu tuleviku ees. Käivitunud on tõeline paanikatööstus. Lehtedes domineerivad sõnad "krahh", "pankrot", "koondamine". Venekeelne meedia kommenteerib kõiki probleeme kahjurõõmsalt ja parastavalt. Samuti laimab meid tahtlikult konkurentide (eriti Rootsi) ajakirjandus.
Probleemid on kahtlemata olemas. Kuid ma kutsuksin Eesti ettevõtjaid üles optimismile. Midagi hullu pole ju siiani juhtunud ja - kui maailmas suured süsteemid kokku ei varise - ei juhtugi. Kriise on olnud ja tuleb veel.
Ärge vaevake oma pead SKP dünaamikaga. See näitaja mõõdab pigem majanduse aktiivsust, sebimist, tehingute arvu. Rõõmustage pigem selle üle, et töötleva tööstuse eksport on ligi 10% suurenenud ja struktuur paranenud. Kümne kuuga laekus makse 8,1% rohkem kui mullu. Ajal, mil maailmamajandus jaheneb ja siseturg kiratseb, leidub Eestis edukaid allhankeettevõtteid, mis otsade kokkutõmbamise asemel mõtlevad laienemisele.
Praegune olukord kiirendab struktuurimuutusi. Meil on võimalus hõivata senisest väärikam koht rahvusvahelises tööjaotuses.
Autor: Kaarel Kilvits