Eesti tulevik: tööjõumaksude ja hääbunud ekspordi maa

Jaan Pillesaar 19. detsember 2008, 00:00

Riskikapitalistina näen ma pidevalt start-up ettevõtteid, mis külastavad investoreid raha tõstmise huviga. Viimasest paarist aastast ei mäleta ma ühtegi potentsiaaliga ettevõtte alustamise ideed, kus oleks planeeritud pikemat toimetamist Eestis. Mitte ühtegi.

Miks see nii on? Sellest arusaamiseks tuleb käituda nagu ettevõtja, kes rahvusvahelise äri tegemiseks asukohariike valib. Ettevõtjal ei ole vaja kuigi kaua uurida. Üsna kohe selgub, et Eesti riigi "pakkumine" eksportida soovivatele ettevõtjatele on täiesti konkurentsivõimetu.

Sisuliselt on ta selline: teie võtke riske ja looge töökohti. Olenemata sellest, kas teie äri tuleb välja või mitte, küsime meie teilt selle toreda "võimaluse" eest esimesest päevast alates 73,2 protsenti iga loodud töökoha pealt erinevaid makse.

Arvutage ise: üksikisiku tulumaks 21/79 netosummast, kohustuslik kogumispension 2 protsenti, lisandub sotsiaalmaks 33 protsenti ja töötuskindlustus, mis tõuseb kohe 1,5 protsendi peale.

Kui töötaja netopalk on 10 000 krooni, siis selle pealt tuleb riigile loovutada üle kuue tuhande krooni. Seda on väga palju. Ükski teine maksuliik Eesti Vabariigis ei ole ligilähedaseltki nii kõrge, rääkimata tööjõumaksudest konkurentriikides.

Töökohtade sellise ülemaksustamise tulemused on juba mõnda aega näha. Näiteks nimetab Eestis oma põhiliseks sissetulekuallikaks ettevõtlustulu ainult 2 protsenti inimestest. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on see number mitu korda madalam. Riigi eksport on viimase seitsme aasta jooksul kasvanud 1,7 korda aeglasemalt kui SKT tervikuna. Väga kehv tulemus.

Inimesed ei soovi Eestis tegeleda ei ettevõtluse ega ekspordiga. Selle tulemusena sai meie tiigermajandusest tigumajandus, niipea kui hinnatasemed Euroopa Liidu hindadega ühtlustuma hakkasid ja tööjõu maksukoormus kaks korda tõusnud netopalkasid ettevõtja jaoks kolm ja pool korda kasvatas. Kas ehk Eesti inimesed ei ole ettevõtlikud? Ei, Eesti inimesed on vägagi ettevõtlikud. Lihtsalt toimub ettevõtjate eksporditegevuse märkamatu väljavool Eestist.

Suur osa ettevõtteid, kellel on õnnestunud jõuda ekspordikõlbliku tooteni, toodab seda väljaspool Eestit. Eesti on hea koht kasumi kogumiseks ja reinvesteerimiseks, aga sobimatu töökohtade loomiseks ja eksporttoodangu tootmiseks.

Miks löövad tööjõumaksud esmajoones eksporti? Kui kõik ettevõtted töötavad siseturule, siis ei ole maksude suurus oluline, sest kõik on maksude maksmisel võrdsed. Vahe on aga kohe märgata, kui kaup või teenus läheb eksporti, sest siis võistleb ettevõte konkurentidega teistest riikidest.

Arvutame natuke. Kaasaegne majandus koosneb 80 protsendi ulatuses teenustest. Teenusärides moodustavad tööjõukulud ettevõtte kogukuludest 50-90 protsenti. Kuna tööjõukuludest Eesti puhul on 42 protsenti tööjõumaksud, siis moodustavad tööjõumaksud Eestis registreeritud ettevõtte teenuste ekspordihinnast 20-35 protsenti.

Mitmes meie konkurentriigis on teenuste eksport läbi erandite vabastatud tööjõumaksudest. See tähendab, et seal toodetud täpselt samasugune toodang on 20-35 protsenti odavam. Ettevõte, kes üritab müüa maailmaturul toodet 20-35 protsenti kallimalt, on hävingule määratud ettevõte. Siin ei ole küsimus konkurentsi halvendavast, vaid seda välistavast barjäärist.

Lugejal võib tekkida küsimus: on see üldse probleem, et Eestis registreeritakse vaid kohalikule turule suunatud ettevõtteid?

Sellele küsimusele on lihtne vastata. Kujutleme, et olemas on ainult kaks ettevõtet: mõlemad müüvad üksteise töötajatele kaupu ja teenuseid, aga maailmale väljaspool ei müü mitte midagi.

Samas nad ostavad välismaailmast üht-teist, sest tänapäeval kõike ise toota ei ole võimalik. On lihtne aru saada, et selline paar ettevõtteid läheb kiiresti pankrotti, kuna süsteemi raha juurde ei tule, välja aga läheb. Täpselt sama juhtub ka riigiga. Mõned aastad on võimalik toime tulla võlgu juurde võttes, pikapeale aga vaesus süveneb. Lõpuks pöördutakse tagasi naturaalmajandusse, et elus püsida.

Et seda allakäiku vältida, peavadki ettevõtted olema huvitatud müüma välisturule riigisiseselt toodetud lisaväärtust.

Mida peaks Eesti valitsus tegema? Demokraatia printsiipide järgi pole 2 protsendi ettevõtjate arvamus valitsusele oluline. Samas on selge, et nende 2 protsenti ettevõtjate riigist lahkumisel on perspektiivis tegemist hävinguga terve riigi majandusele ja seejärel pensionisüsteemile.

Alustada võiks mistahest tööjõumakse piiravast sammust, näiteks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisest alates 250 000 aastapalgast (number tuleb võrdlusest teiste Euroopa Liidu riikidega). See motiveeriks ettevõtteid looma esmalt kõrgemat lisaväärtust loovaid töökohti.

Järgmise sammuna tuleb vähendada tööjõumakse kõikidele töökohtadele ning kaasata pensionikassa täitmisele teisi maksuliike. Lõpptulemusena kasvab Eesti eksport oluliselt ning riiki tuleb uusi ettevõtjaid ja töötajaid, kes kõik osalevad pensionäride ülalpidamises.

Oletame, et sotsiaalmaksu lae seadmine aitab eksporti kasvatada paari aasta jooksul 10 protsenti. See on üsna realistlik ootus. Riiki saabub sel juhul 12,5 miljardit lisakrooni aastas.

Kui vaid pool sellest rahast makstakse palkadeks, mis teenustoote puhul on enam kui tõenäoline, laekub riigile 2,6 miljardit lisakrooni ainuüksi tööjõumaksudelt. Kokku ületavad riigi tulud kuhjaga 2,2 miljardi kroonise puudujäägi, mis tekib sotsiaalmaksule lae seadmisest.

Lahenduse elluviimiseks on tarvis, et koalitsiooniparteide juhid sõjakirved maha matavad.

Tänast teed jätkates jääb Eesti ekspordi osakaal SKTs vähenema. Ja pensionisüsteem jätkab teed vääramatu pankroti suunas.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 17:52
    Otsi:

    Ava täpsem otsing