Finantsturgusid tabas šokk

Laenuturud on jätkuvalt kidurad, hoolimata keskpankade jõupingutustest likviidsuse lisamisel, koordineeritud intressikärbetest ja hiigelsummadest, mida valitsused üle ilma oma pankade päästmiseks ja majanduse ergutamiseks on eraldanud. Firmad ei saa laenu, tarbimine mõõnab ning maailma arenenud riike ähvardab majanduslangus.

"Riski hindamine globaalsetel finantsturgudel on läinud ühest äärmusest teise," ütles Euroopa Keskpanga nõukogu liige ja Soome Keskpanga juht Erkki Liikanen. "Kui poolteist aastat tagasi ei näinud keegi kuskil vähematki riski, siis nüüd minnakse riskikartlikkusega liiale."

USA valitsus on otsustanud igal juhul hoiduda läinud sajandi suure depressiooni ajal tehtud vigadest, kui valitsus kriisi süvenemist mitu aastat tegevuseta pealt vaatas. Laenuturud püütakse iga hinna eest käima saada - USA keskpank on intressid peaaegu nulli kärpinud ja USA valitsus on päästeplaanideks tänavu juba 8,5 triljonit dollarit eraldanud.

Üle on võetud kodulaenuhiiud Fannie Mae ja Freddie Mac ning kindlustuskontsern AIG. Lisaks plaanib jaanuaris ametisse asuv president Barack Obama kohe vastu võtta veel ühe abipaketi majanduse stimuleerimiseks mahus 500-700 miljardit dollarit.

Sellised summad panevad muretsema, kas praegust kriisi rohitsedes ei külvata juba uue kaose seemneid. "Ma olen väga mures, kas me ei võimenda USAs ja teistes riikides rakendatud abinõudega uuesti seda (odava raha) trendi, et leida end viie aasta pärast täpselt samas kriisis," hoiatas Saksamaa kantsler Angela Merkel.

Just odavast rahast paisus kõigi aegade suurim laenu- ja kinnisvaramull, mille lõhkemisest maailmamajandus praegu vangub. Kriisi algusest on pangad maha kandnud juba üle 600 miljardi dollari riskantsete kinnisvaralaenudega seotud varasid ning IMF prognoosib, et tegelikud laenukahjud võivad kasvada 1,4 triljonile dollarile.

See on toonud kaasa suured muutused pangandusmaastikul. USAs ja Suurbritannias on praegu suurim pangaomanik riik. Valitsuse abita ei suutnud püsima jääda isegi maailma suurim pank Citigroup, rääkimata Wall Streeti investeerimispankadest. Bear Stearns ja Merrill Lynch on üle võetud, Goldman Sachs ja Morgan Stanley kohendasid end ise kommertspankadeks ringi ning Lehman Brothers läks pankrotti, saates šokilaine kogu maailma finantsturgude.

Sealt edasi kriis laienes ja süvenes, kiskudes kaasa ka riigid, mis pidasid USAst alanud kriisi vaid USA probleemiks. Veel juulikuus tõstis Euroopa Keskpank intresse, muretsedes inflatsiooni pärast ning prognoosides euroala majandusele aasta lõpus juba pööret tõusule. Siiski on euroala mitmed suured riigid praegu majanduslanguses ja kogu Euroopa rängimas majanduskriisis üheksakümnendate aastate algusest.

Oktoobri algul osales ka Euroopa Keskpank maailma suurte keskpankade ühisaktsioonis ja langetas intresse. Sealt edasi on keskpangad intresside kärpimist jätkanud. Rahapoliitika üksi jäi jõuetuks, nii on riigid appi võtnud eelarvepoliitika ning püüavad suurte riiklike infrastruktuuriprojektide ja maksukärbetega majandust käima saada.

Euroopa Komisjon pakkus novembris välja 200 miljardi euro suuruse abipaketi, et vähemalt 1,5% liidu SKPst majanduse ergutamisse süstida. Kuid plaanil on palju kriitikuid. Mitte kõik riigid ei pea õigeks näiteks Suurbritannia lahendust, kus valitsus võtab uut laenu käibemaksu alandamiseks, et britid end rohkem tarbides kriisist välja upitaks. Ka Hiina ja Venemaa on kokku pannud riiklikud päästeplaanid.

USAs on Barack Obama loonud majanduskriisiga toimetulekuks eraldi komisjoni, mida hakkab juhtima Ronald Reagani ajal USA keskpanka juhtinud Paul Volcker. Kõrgeas eas Volckeril on 1980. aastate algusest reaalne kogemus riigi väljatoomisest rängast majanduslangusest. USA rahandusministeeriumit ja Valge Maja majandusspetsialistide nõukogu hakkavad juhtima Bill Clintoni aegse rahandusministri Robert Rubini jüngrid Timothy Geithner ja Lawrence Summers. Rubin, kes kuulub Citigroupi tippjuhtkonda, on ise praegu kriitika all, kuna oli rahandusministrina finantsturgude dereguleerimise suur eestkostja.

Tuleviku suhtes valitseb suur ebakindlus ja keegi ei tea, kas õigem oleks karta deflatsiooni ja depressiooni või uuesti perutama pääsevat inflatsiooni. Seismilisi sündmusi, nagu Lehman Brothersi pankrot, on võimatu ette näha. Kuid nagu ütleb Lawrence Summers: "Finantskriisid saavad ükskord läbi. Ja kui nad lõpevad, siis nii, et tekivad uued suurepärased võimalused."

Esimest korda pärast läinud sajandi kolmekümnendate aastate suurt depressiooni riskib maailmamajandus tuleval aastal langusesse minna.

"Pessimistlik stsenaarium tuleb iga päevaga järjest lähemale," ütles ÜRO peaökonomist ja raporti kaasautor Rob Vos. Mida kauem finantsturgude rahunemine viibib ja pangad oma laenukraane kinni hoiavad, seda tõenäolisem see on.

"Enamik maailma arenenud riike läks 2008. aasta teisel poolel majanduslangusesse, mis levis arengumaadesse ja siirdemajandusega riikidesse," märgib raport. "Suurriikide ulatuslik koordineeritud rahasüst eelarvest leevendaks kriisi…, kuid ei aitaks siiski ära hoida maailmamajanduse kasvu järsku aeglustumist 2009. aastal."

Eriti murelikuks teeb ökonomiste asjaolu, et riigid on majandusraskustes kõik korraga. "Tavaliselt ei ole majandustsüklid maailmas sünkroonis ning see aitab neid suhteliselt mõõdukana hoida," ütles Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Solow. "Seekord on teisiti, mis mõjutab kindlasti ka majanduslanguse võimalikkus sügavust."

Lõppeval aastal kaotasid enam-vähem kõik - erinevus seisnes vaid kaotuse suuruses. Samas on segastel aegadel investeeringute tegemiseks parimad võimalused.

Aastaid vaid võidujanu maitsnud Eesti investorid olid sel aastal vaeslapse rollis. Meie fondivalitsejate lemmikturud Kesk- ja Ida-Euroopas sattusid maailma enim kannatanud börside nimekirjades kõrgeimatele astmetele. Kohalikud pensionifondid said miljarditesse kroonidesse ulatuvaid kaotusi. Rääkimata siis Tallinna aktsiaturule investeerinud investoritest, kelle kaotusi tuleb arvestada kümnetes miljardites kroonides.

2008. aasta võitjad olid aga kõige tõsimeelsemad konservatiivid, kes hoidsid raha pangakontol ja sõitu allamäge kaasa ei teinud.

Aastate jooksul pankadest ojadena voolanud laenuraha ja järjest optimistlikumad majandusprognoosid vedasid kõikvõimalike varade hinnad eesotsas aktsiate ja kinnisvaraga ning lõpetades nafta ja nisuga stratosfääri.

Investorid muutusid üha ahnemaks ja asi läks käest. Ehkki kinnisvara ja aktsiate hinnad on näidanud sel kümnendil kõikjal maailmas kiiret kasvu, oli Eesti üks hinnatõusu liidritest. Nüüd on valus pohmakas käes ja investoritel veri ninast välja löödud. Tõsiselt. Ilma naljata.

Kui Silvano, Arco Vara, Olympicu või Baltika, Ekspress Grupi või Merko Ehituse 90- või enamaprotsendiline aktsialangus võrreldes tipptasemega on lugeja arvates veel liiga vähe, siis on ta juba liialt ära hirmutatud.

Aastatel 2006-2007 ülipopulaarsetesse aktsiaemissioonidesse pandud miljardid kroonid on sulanud nagu Sahara kõrbe kohal lennukist välja visatud lumi. Aastaid akumuleerunud ahnus on asendunud tõsise hirmuga. Seda vähemalt aktsiaturgudel, kus majanduse, ettevõtete, tarbijate ja poliitikute (negatiivsed) väljavaated kohe kiiresti hindades kajastuvad.

Auru on hindadest väga kõvasti välja lastud ning välisinvestorid on devalveerimisjuttude ja 5protsendilise majanduslanguse ootusega tõsiselt ära hirmutatud. Finantssektorist alguse saanud varade haihtumise ja laenukraanide kinnikeeramise mõjud on jõudnud ka teistesse majandussektorisse. Riigid on jõuliselt sekkunud majanduse stimuleerimisse. See on viinud osade firmade natsionaliseerimiseni. Inimesed on muutunud konservatiivseteks.

Kuid kas saab veel hullemaks minna? Kindlasti saab. Aga ma loodan siiski, et me pole põhjast kaugel ning langustrendi murdumise tõenäosus kasvab päev-päevalt.

Siiani on maailm kõik mullid alla neelanud ja alati on tekkinud uued tõusurendid. Tõenäoliselt pole erand ka see kord. Kõige parimaid investeeringud on ikka tehtud mustadel ja segastel aegadel, kui turgudele ainsatena jäänud paduoptimiste segasteks tembeldatakse. Nagu praegu. Loomulikult pole teada, kas trend lähikuudel pöördub ning kas mitte enne pilvede hajumist mõni sahmaks vett veel krae vahele ei tule. Aga ma arvan, et lõpp (ehk põhi) on lähedal.

Usalduse võitmine võtab üksjagu aega, aga eks ajapikku tule nii kohalikud kui ka välisinvestorid taas vaikselt börsidele ja algab uus hinnatõus. Seniks aga talupojalikku arukust ning julget ja kainet meelt börsil toimetamiseks.