Kuidas meie küla mehed eelarvet tegid

Nüüdseks on nii peaminister Andrus Ansip kui ka rahandusminister Ivari Padar pidanud neid sõnu juba korduvalt sööma, garneeringuks kokkukuivanud maksutulud ja negatiivne lisaeelarve.

Järgmise aasta eelarve koostamine on Padarile suhu jätnud sootuks mõru maigu, mis aasta lõpu lähenedes suisa kibedaks kõrbemaitseks kätte kisub. Kõige ebameeldivam suutäis tuli aga alla neelata Ansipil, kes oli varem kuulutanud: "Minu juhitav valitsus miinuses eelarvet vastu ei võta."

Küsimus, kas eelarve tuleb tasakaalus või mitte, on juba ammu (pärast kuudepikkust pea liiva all hoidmist ka valitsuse tasandil) päevakorrast maas ning Eesti selleaastase pikima tõsielusarja 10 miljardi küsimus kõlab nii: mitme miljardiga läheb 2009. aasta riigieelarve lõhki?

Miks 10 miljardi küsimus? Sest just selle numbriga mõõdavad skeptilisemad poliitikud järgmise aasta eelarve puudujääki, kui valitsussektorit rangele dieedile ei panda.

Kui kevadisest majandusprognoosist selgus, et majandus ei kasva mitte loodetud 3,7 protsenti, vaid 1,5 protsendi võrra vähem, saatis Padar dzotile kuuepäise krokodilli, kes sai ülesandeks riigieelarve liigrasvumise vältimiseks joonistada valitsusele need kohad, kuhu hambad sisse lüüa. 2009. aasta riigieelarve mahu piir tõmmati 96,3 miljardi juurde.

Kuuepäine sulges end kabinetti ja tükk aega ei kostnud krokodillimajast kippu ega kõppu, kuni tähtaja lähenedes hakkasid saabuma napid teated sellest, kuidas krokodillid kuidagi kokkuleppele ei jõua, kelle võileivad esimesena ära süüa. "Midagi pole kokku lepitud, kuni kõik on kokku lepitud," kõlas peakrokodill Jürgen Ligi standardvastus meedia iganädalastele päringutele.

Vaikselt, kuid järjekindlalt imbus avalikkuse ette info, et krokodillidele järada antud suutäis on liiga suur. Millised kärpevariandid laualt läbi käisid, teavad vaid krokodillid ise. Avalikkusele teatas valitsus alles augusti alguses, et loodetud 9 miljardi asemel pigistas krokodillikomisjon välja vaid 3,6 miljardi eest ettepanekuid, millele valitsus oli nõus käe alla panema.

Vaid paar päeva varem olid kuus riigiasutust Padarile suure pettumuse valmistanud, kui saatsid rahandusministrile oma eelarveprojektid, mis 5 miljardiga Padari seatud punasest joonest üle sõitsid. "Mul on 96,3 miljardit, mul rohkem ei ole!" laiutas Padar käsi ning saatis kurja koolipapana ulakust teinud ministritele nende rehkendused tagasi koos nõudmisega uuesti ja paremini proovida ning lisada võrrandisse üks kahe silma vahele jäetud muutuja - riigi rahalised võimalused.

Kas oli Padar õpetaja Lauri moodi liiga leebe või ministrid Tootsi moodi rehkendamisoskustega liialt kimpus, kuid pärast vigade parandust läks asi veel hullemaks - riigisektor sai kokku üle 9 miljardi suurema tulemuse, kui Padaril kirjas oli.

Vastuseks saadud numbrit õigustades ei unustanud ministrid Padarile ka vihjamast, et just too on süüdi, kui nende valdkond saamata jääva raha tõttu sootuks kokku varisema peaks.

Õli valas tulle või vett veskile - kuidas vaadata - augustiprognoos, mis ütles, et endise 9 miljardi asemel tuleb eelarvest 13 miljardi eest aadrit lasta.

Padar kuulutas välja uue piiri - 91,5 miljardit.

Riigisektorist ja majandusest puhuvate tõmbetuulte vastu kindlustamiseks otsustati minna kindlamat teed ning riigieelarve maksu- ja aktsiisimuudatuste ning - miks mitte - uute maksudega paigale naelutada.

Üle kuu aja kestnud vaidlused meenutavad Paabeli torni ehitamise legendi, kus kõik maksudest-aktsiisidest puudutatud osapooled omas keeles teistele selgeks püüdsid teha, kuidas ühe või teise maksu torkimine torni vundamenti õõnestab.

Nüüdseks on riigikogulased selle osa maksumuudatustest ja -tõusudest, mis kõrbes hüüdjaks hääleks jäänud nördinud ettevõtjate sajatuste saatel valitsuselt rohelise tule said, vastu võtnud. Nagu ka järgmise aasta riigieelarve, mis ootamatult 97,8 miljardi suuruseks paisus, kuna nutikad rahandusmehed leidsid paberil valitsussektori kulude katmiseks uusi võimalusi, mis opositsiooni, aga ka mitme koalitsioonipoliitiku hinnangul mitte kuidagi vett ei pea.

Ka Padar tundus novembriks oma varasema optimismi minetanud olevat, sest vaatamata paberil esitatud näilisele tasakaalule ähvardab Eestit nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal Maastrichti 3protsendilisest defitsiidikriteeriumist ülesõitmine ning siis võime lahkuvale eurolaevale vaid järele lehvitada.

Üks on kindel - teist sellist eelarvetegu Eesti ilma kooma vajumata üle ei ela. Padar lubas, et esitab valitsusele kaalujälgimisprogrammi juba järgmise aasta alguses. Riiklik kaalulangetamine on aga teatavasti kollektiivne ja eelnevalt kokkulepitud karmide reeglitega ettevõtmine.

Kas poliitikud suudavad selle nimel oma erakondlikud lipukirjad ja üksteisele ärapanemise kas või mõneks ajaks kõrvale jätta, näeme järgmisel aastal.