Parima loo tiitlile 5 nominenti

Koit tõmbas saladuseloori viimaste aastate ühelt varjatumalt teemalt - kuidas toimub Keskerakonna rahastamine?

Keskerakonna mõjukate poliitikute kontrolli all olev sihtasutus Jüri Vilmsi Sihtkapital annab välja ajalehti Kesknädal ja Vesti Dnja. Keskerakondlased on aastaid kiivalt varjanud Jüri Vilmsi Sihtkapitali toetajaid ja sellele asutusele rahaülekannete tegijaid. Seni polnud ajakirjanikel õnnestunud hankida dokumente, mis tõendaksid, et sihtasutuse kaudu käib Keskerakonna toetamine.

Koit paljastas ühe Keskerakonna rahastamisskeemi. Ettevõtted kannavad Jüri Vilmsi Sihtkapitali kontole summa, mis kulub Kesknädala ja Vesti Dnja väljaandmise finantseerimiseks, ning jäävad ise avalikkuse eest varjatuks. Sellise rahaülekande tegi Tallinna Farmaatsiatehas ja Urmas Sõõrumaale kuulunud ESS Grupp. Pärast Äripäeva paljastust põhjendasid asjaosalised rahaülekandeid reklaamiteenuse ostuga. Neid reklaame aga tegelikult ei ilmunud.

Kadri paljastas, kuidas näitlejad lasevad oma turismireisid maksta kinni maksumaksjal.

Viimase paari aastaga sai kultuurkapitalist riiklik turismibüroo, sest hulk näitlejaid avastas mooduse kulka toetuste eest reisimas käia. Oli vaja ainult natukene loomingulist lähenemist, et kultuurkapitalist toetust saada. Näitlejad ise ja toetussummade jagajad põhjendasid eksootiliste maade külastamist näitlejate enesetäiendamisega.

Kadri artikkel tõi välja puudujäägid kultuurkapitali rahade jagamisel ja tekitas nädalaid kestnud diskussiooni meedias. Tulemuseks oli see, et kultuurkapital loobus taoliste küsitavate reiside rahastamisest ja hakkas tegelema aruande võlglastega.

Kevadsuvel ilmunud uurimuslugudes tõime avalikkuse ette info, mida pensionifondid ise meelsasti oma klientidele ei avaldanud. Ligi 400 miljonit krooni II samba pensioniklientide raha paigutasid kohalikud fondijuhid kinnisvara- ja kiirlaenuäride rämpsvõlakirjadesse. Üllatav tõsiasi oli see, et pensionikogujatele väiksema riskiga reklaamitavates II samba fondides oli rämpsvõlakirjadega seotud risk suurem kui kõrgema riskiga pensionifondides. Näitasime, et ka meie fondijuhid on võtnud pensionikogujate rahadega ebamõistlikult kõrgeid riske. Sügisel hävis näiteks SEB Likviidsusfond ja kuigi panga esindajad põhjendasid probleeme üleilmse finantskriisi ja Islandi pankade raskustega, paljastas Äripäev, et tegelikult oli Likviidsusfond investeerinud ka kohalikesse rämpsvõlakirjadesse.

Artikkel, mis käivitas ühiskonnas diskussiooni SEB Likviidsusfondi varade mahahindluse teemal. SEB hindas 200 miljoni krooni ulatuses alla võlakirjafondi varasid ning soovis kahju jätta klientide kanda.

Pireti, Kaisa ja Raivo artiklis aga juhiti tähelepanu, et SEB ise reklaamis oma klientidele Likviidsusfondi kui madala riskitasemega investeeringut. Avalikkus reageeris juhtunule väga kriitiliselt ja SEB oli sunnitud loobuma oma esialgsest soovist lükata kahjud klientide kanda. SEB juht Ahti Asmann vabandas klientide ees.

Tänu Äripäeva teemapüstitusele ja kajastusele oli SEB sunnitud oma esialgset otsust muutma ning SEB ei saanud enda kunagi tehtud eksimuste eest teha süüdlaseks oma kliente.

Pärast skandaali otsustas ametist lahkuda SEB Varahalduse juht Rein Rätsep.

Samal ajal kui Sampo Pank kutsus reklaamikampaanias teiste pankade kliente panka vahetama, tegi ta vaikselt laenulepingu üldtingimustes ühe olulise muudatuse. Nimelt võttis Sampo endale õiguse muuta ühepoolselt laenuintressi marginaali, teatades sellest kliendile ühe kuu ette. Muudatus puudutas panga uusi kliente, aga ka neid, kes soovisid oma laenulepingut muuta. Klientidele kahjulikust muudatusest ei soovinud Sampo avalikult rääkida. Isegi panga kodulehel oli eksitav info laenutingimuste kohta.

Sampo kohta kehtis ütlus "annad kuradile näpu, võtab käe".

Tänu Äripäevale said potentsiaalsed kliendid teada riskidest, mis neid panka vahetades või laenulepingut muutes võivad ees oodata. Artikli mõjul otsustas finantsinspektsioon kehtestada plaanitust varem pankade jaoks uued laenuvõtja informeerimise nõuded.

Autor: ÄP