Eesti ettevõtted riigi olematu usalduskrediidi tõmbetuultes

19. detsember 2008, 18:30

Valitsus peab kiiremas korras oma olematut
usalduskrediiti turgutama ning panema õla alla ettevõtetele, kelle kuhtuvad
väljavaated ellujäämisele on otseses sõltuvuses riigi usaldusväärsusest, hoiatab
transiidiekspert Raivo Vare.

Järgneb Raivo Vare arvamus

"Probleemid krediidivahendite nappusega on hakanud tekitama raskusi isegi meie majanduse senisele lipulaevale ja loodetavale päästjale vallandunud maailmakriisis – ekspordisektorile. Kui ühe meie tuntud ekspordifirma Wendre pealik ütleb Äripäevas, et tema tarnijad nõuavad ettemaksu, põhjuseks see, et tarnijate pangad ja kindlustajad on paigutanud Eesti koos Läti ja Leeduga suure riskikoefitsiendiga alasse ja ei luba enam meid finantseerida ega kasutada ka muid instrumente ning arveldamisel aktsepteeritakse vaid 100protsendilist ettemaksu, siis on meil ikka kuri karjas küll.

Wendre kui siiani hästi ja efektiivselt majandav ettevõte, nagu ka paljud teised konkurentsivõimelised ettevõtted, ei ole kindlasti hoidnud kotti sularahaga nurgas, vaid on selle raha tööle pannud ning rahast uut raha tootnud, kaasates oma igapäevasesse tegevusse krediidivahendeid. Nüüd aga nõutakse, et kui tahad edasi toota, maksa kotitäis raha ette.

Mis juhtub? Ettevõte läheb käsi pikal panka ja pank ütleb – ei saa. Sest ka rootslased nagu kogu pangandusmaailm on lahterdanud meid riskipiirkonnaks. Laenu ei antagi ja ongi kõik!

Samas on käibelaen ju iga efektiivselt majandava firma, eelkõige eksportfirma elu alus. Pooled tehingud toimuvad füüsilises mõttes üldse rahatult, ei mingit ettemaksu, selle asemel panga garantiid või muud variandid. Nüüd küsitakse korraga sularaha, mida ei ole aga kuskilt võtta, sest ettevõtte käibest ei saa selliseid summasid välja võtta ja pangad praegu ja hoomatavas tulevikus laenu ei anna, kuigi tagasimaksmisega poleks iseenesest probleemi. Rääkigu pangajuhid seejuures mida iganes heade projektide krediteerimisest. Kõigile lihtsalt ei jätku ikkagi, sest väljastpoolt enam raha peale ei tule nii, nagu enne ka pankadele.

Millega see lõpeb?
Siin peitub väga suur ohu allikas.
Kui paatoslikult öelda, siis me oleme selles kriisisituatsioonis sattunud kas õigustatult või mitte – sellel teemal ma praegu diskuteerima ei hakkaks – kõige mustemasse gruppi, kuigi Euroopa Komisjoni raport Eestit sinna ei paiguta. Sinna on pandud lätlased ja leedukad, aga mitte meie. Sellegipoolest – ülejäänud maailma silmis oleme ikkagi naabritega ühes grupis –Balti omas. See tähendab seda, et vanad mallid meid enam mitte kuidagi ei aita, sest meie vastu ei ole usaldust. Rahvusvahelisel rahal, millest paljuski sõltub Eesti majanduse edukus, ei ole meie vastu usaldust. Eestil tuleb ette võtta samme, mis seda usaldust aitaksid tõsta.

Üks samm on tehtud – uus ja paindlikum töölepinguseadus. Teine samm, mis tuleb astuda, on euroga ühinemine, mis on kriisi tõttu veel vajalikum, kui varem oligi. Kindlasti tuleb mõelda veel täiendava soodusrežiimi peale prioriteetsete alade ja Eesti ekspordi lõviosa moodustavate ettevõtete puhul, mida polegi väga palju, mis muuseas ei lange aga paraku kokku meie valitsuse majanduspoliitilise filosoofiaga, milles öeldakse, et kõik investorid on ühesugused ja olemasolevatest abinõudest ja regulatsioonidest piisab.

Paraku nii enam edasi ei saa ja tuleb hakata natuke loomingulisemalt mõtlema ja toimetama. Näiteks, mõistlik oleks hakata väljastama riigi poolt, nt. Kredexi või mõne muu kanali kaudu, garantiisid võtme-ekspordi sektoritele ja ettevõtetele. Enne aga peaks nad muidugi korrektselt ära määratlema.

Meie imidžit ja usalduslikkust tuleb tõsta ja selleks tuleb astuda uusi samme, vanad sammud seda usalduslikkust enam tõsta ei aita, need on ennast kriisisituatsioonis juba ammendanud. Me oleme investorite jaoks mudaliigasse sattunud ja see on kõige ohtlikum asi meie jaoks üldse. Kui kriis ükskord läbi saab ja usaldus pole selleks ajaks taastunud, saab meie kriisist väljatulek ülivaevaline olema ning sedagi oluliselt viletsamate tulemustega.
Oma usaldusväärsust tuleb tõestada aga just raskel ajal.

Tuleb meeles pidada, et raha käitumine on üksjagu sentimentaalne, raha saamine on usalduse küsimus. Nagu panganduskriis on usalduse kriis, nii samuti on seda ka finantseerimiskriis, milles riigid on samasugused subjektid, nagu ettevõtted ja pangad.

Kuidas siis edasi?
Punkt üks – kindlasti ei oleks tohtinud sellist riigieelarvet vastu võtta, ja kui juba võeti, siis kindlasti ei tohi selle järgi elada, vaid elada ette selle järgi, mis tegelikult toimuma hakkab. Et mitte ära kulutada selleks hetkeks, kui uus, paratamatult tulev negatiivne lisaeelarve ükskord vastu saab võetud. See näitab, et riik on teovõimeline.

Punkt kaks – on vaja jätkata maksutehniliste ja riiklike garantiide loogikate alusel soodustuste väljatöötamist eelkõige meie ekspordisektorite toetuseks.

Punkt kolm - kindlasti jätkata infrastruktuuriinvesteeringuid valkondades, mis loovad nii kriisisituatsioonis positiivset efekti, kui ka tuleviku edu jaoks aluseid.

Punkt neli – inimeste ümber- ja täiendõppe massiivse programmi käivitamine riigis.

Loetelu on avatud... Katsugem kõik koos, nii valitsus, ettevõtjad kui avalikkus, sellega edasi liikuda, et kindlustada nii kriisist tulenevate negatiivsete ilmingute mõju vähendamist, kui ka tulevikus paremat konkurentsivõimekust meie majandusele."


ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. December 2008, 16:50
Otsi:

Ava täpsem otsing