Hämmastav kohtumine teisel pool maakera

28. detsember 2008, 22:54

Olete teisel pool maakera ühes külakeses
ning juhuslikult kohtute seal tuttavate eestlastega… Aga just nii Uus-Meremaal
jääliustiku jalamil juhtuski!

Pärast tundidepikkust öösõitu jõudsime lõpuks ööbimispaika Lõunasaare läänerannikule Greymouthi. See suhteliselt tavaline väikelinn meenutab arhitektuurilt metsiku lääne aegseid linnakesi keset ei midagit.

Siiski pakub Greymouth enam, kui väheinformeeritud turist ette oskab kujutada. Nimelt oli linnake 1880ndatel peamiseks kullapalaviku aegseks tõmbekeskuseks. Külalisele jääb võimalus teha võrdlemisi soolase hinna eest väike sõit vana auruveduriga ning ehk isegi veidi kulda maapõuest välja sõeluda. Seiklejale pakuvad huvi vanad kaevandused, mis linna lähedal varjatult metsapõues end peidavad.

Teel Greymouthist teise kullapalavikuaegsesse keskusesse ja hilisemasse söekaevanduslinna
Westporti asub Cape Foulwind, mille põhivaatamisväärsuseks on hüljeste koloonia Tauranga lahes. Rannikul kõrgub ka päikesekiiri kaugele peegeldav majakas, mis muudab hüljeste vaatlemise eriti mugavaks ja nauditavaks.

Jättes vahele palju karge Lõunasaare nauditavaid hommikuid liigun oma reisikirjas otse edasi jääliustikeni. Neist suurimateks ja tuntumateks on Franz Josefi ja Foxi liustikud. Esimene neist sai nime Austria-Ungari keisrilt ja teine Uus-Meremaa endiselt valitsusjuhilt. Pargime karavanauto Franz Josefi mägikülakesse ning sukeldume asula rüppe.

Veel on vara, kuid tunneme pärastlõunas juba õhtu märke. Pimedaks läheb siin sel aastaajal kiirelt, viie-kuue vahel õhtul. Ja külakeses sobivat söögikohta otsides muutub päev tõepoolest kümnekonna minutiga heledast tumedaks. Seda kiireloomulist ööpimeduse võitu kroonib aga meeliülendav vaatemäng taevas.

Inimesed seisavad tänavatel ja eranditult kõigil on pead kuklasse surutud, et looduse imelist etendust tõelisuseks tunnistada. Sellised kogemused rikastavad ja puudutavad pealtnägijat kõige sügavamas sisemuses.

Järgneb mõnus õhtusöök ja kohustuslik rumm koolaga ühe mägimaja teisel korrusel. Juhtumisi on see ka kohalik pubi, kus muusika mürtsub valjult ning inimesed naeravad, räägivad ja naudivad ka võhivõõraste seltsi – seda kõike Franz Josefile omasel moel.

Järgmisel hommikul ootab ees reisikavasse märgitud peab-tegema-üritus ehk poolepäevane jääliustiku vallutamine. Seikleja hing oleks vast ihanud nautida piiritut üksinduse tunnet liustikul, kuid see on puhas soovunelm. Liustik võib liikuda ja muuta kuju ühe tunni jooksul mitme meetri jagu. Oht on suur ja ilma saatjata ei lasta sinna peale kedagi.

Seisame teenusepakkuja kontoris, rahvast on palju, moodustatakse gruppe ja … keda me näeme, kas meie silmad petavad meid?! Siiski-siiski, rakverelased siin Uus-Meremaal jääliustiku jalamil, Lõunasaare mägikülakeses, ootamas samuti grupi lahkumist liustiku jalamile!

Uskumatu, et ühe Eesti 17 000 elanikuga väikelinna seiklejahinged satuvad kokku just Uus-Meremaal jääliustikke vallutades. Ühesõnaga, tere tulemast kampa, Andrea ja Ilona!

Vallutusretk võib alata. Nagu selgub, on meie grupijuht käinud juba hommikul vara liustikku kirkaga ette valmistamas. Tee mäejalamile kulgeb läbi ürgmetsa ning mööda kärestikulisest ja jäist vett pritsivast mägijõest. Oleme kohal. Varustus jagatakse laiali ja kassid ehk metallteravikuga saapalisad lähevad jalga.

Pusin turvavarustusega tükk aega, kuid lõpuks saan hakkama. Eriti rasketel tõusudel on nn raja küljele veetud trossid, millest kinni hoidmise kohustust instruktori manitsuste tõttu rangelt jälgitakse. Kõikjal särab vastu. Helesinine ja valge.

Jääpinnalt peegelduvad päikesekiired ja liustikku ääristavatelt kaljudelt pudenev kiviklibu. Midagi ragiseb, kusagil jää naksub ja teisal raksatab valjult. Jää liigub meie silmade ja meie jalge all. Ülev tunne. Ma olen maailma tipus!

Ainult Uus-Meremaal võid näha ja kogeda looduse imet, mis võimaldab sul seigelda kassid saabaste all mööda kilomeetrite pikkuseid jääliustikke ja nautida palmide veenvat rohelust mäeseintel liustiku ja mäe kohtumispiiril. See on tõeliselt unikaalne maa!

Tagasiteeks valime uue raja, mis viib meid mitmel juhul läbi ka vee poolt uuristatud liustikust. Osati me roomame, siis ronime jällegi köie abil koopast välja. Kujuta ette seismist liustiku sisemuses, jäises koopas, hingamas sisse seda jäist tunnet ning välja hingamas puhast imestust ja austust looduse vastu... On asju, mida peab elus ise kogema ja see on kahtlemata üks neist.

Mathesoni järve pildistamine on populaarne selle imelise asukoha tõttu. Vaikne veepind, millelt peegeldub metsajoon ning selge ilmaga ka mägised mäetipud. Viimast ja kõige mõjusamat lisa meil seekord pildile talletada ei õnnestu. Udu, mis muu. Tõenäosus uttu sattuda on väiksem varahommikul, mistõttu tasub fotohuvilistel statiivid juba kella kuue paiku õlale võtta ja parimat võttekohta otsima minna. Siis on ka soovitud täiuslik tulemus tõenäolisem. Kahetseda aga ei tule seda jalutuskäiku ka uduga mitte.

Jättes rohkelt kilomeetreid selja taha sõidame üha kaugemale ekvaatorist. Väljas on juba päris jahe. Keskea rõõmud, naljatlen endamisi ja sikutan spetsiaalsest mikrokiust pikad alusriided selga.

Tee kulgeb ka läbi maaliliselt kauni Glenorchy, mis on kuulus kuldsete tasandike ja kaunite vaadete poolest. Pakutakse ratsaretki, kanuu- ja kajakisõite ja mida kõike veel. Neid välju ja õhtuseid teeäärseid vaateid silmitsedes ahhetaks iga Tolkieni fänni hing ja süda...

Glenorchy asula huvitavaimaks vaatamisväärsuseks tuleb siiski tunnistada kohalik raamatukogu, mis mõõtmetelt isegi meie R-Kioskitele alla jääb. Huvitav küll, millises nurgas neil lugejasaal võiks paikneda?

Milford Soundis tunnen autost väljudes karget mägiõhku näkku paiskuvat. Hommik on sombune ja tuuline. Järsku kraaksatab midagi üsna lähedal, võpatan ja tõmbun tagasi. Hetk hiljem selgub, et põhjusega. Tihnikust, mille juurde olime õhtul auto parkinud, lendab välja suur papagoi moodi lind. Maast kolme meetri kõrguselt ja minust paari meetri kauguselt tuhiseb ta koledasti häälitsedes mööda. Siis veel üks tema järel.

Sombusel hommikul keset lumiseid mäetippe linde nähes olen üpris juhmiks löödud. Eks see ole üks paljudest Uus-Meremaa omapäradest: jääliustikud ja palmid, lumised mäed ja hiiglaslikud papagoid, neid uskumatuid sümbioose leiab iga seikleja hulganisti.

Päeva suurim ja reisi üks väheseid pettumisi on see, et tugeva tuule tõttu jätab teenusepakkuja ära ette tellitud kajakimatka Milford Soundis. Mossitame veidi ja valime siis kõige lähedasema alternatiivi ehk suundume väikese alusega kruiisile. Hooaeg on läbi ning inimesi on laevukesel alla kümne. Nauditav.

Pärast soodiotste andmist on aga tusatuju kadunud ning juba eemalt on tunnetatav selle suursuguse koha ime. Vihma ajal langevad mäenõlvadelt tuhanded ajutised kosed ja sajab siin praktiliselt kogu aeg. Mitmes kohas siravad veepinnast algavad vikerkaared ja topeltvikerkaared.

Õhk on märg mitte ainult udupeenest ja vahel tugevastki vihmast, vaid ka kaljudelt pritsivast ja õhku paiskuvast veeudust. Sobitan laeva stjuuardilt saadud suure kohvitassi mugavamini peopessa ja seisan laevaninas. Lihtsalt olen, see on igavikuline koht, minu Milford Sound...

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. January 2009, 11:47
Otsi:

Ava täpsem otsing