Kommentaar: Karl Marx ajaloo prügikastist väljas

01. jaanuar 2009, 13:44

Marksismi taassünd on praeguse
finantskriisi paratamatu kõrvalmõju, leiab Princetoni Ülikooli ning Euroopa
Ülikooli ajaloo ja rahvusvaheliste suhete professor Harold James. Riigi poolt
pealesunnitud tsentraliseeritud laenujagamine ei päästa aga majandust, hoiatab
ta. Järgeb Harold Jamesi kommentaar.

Karl Marx on tagasi - kui just mitte hauast, siis vähemalt ajaloo prügikastist. Saksa rahandusminister Peer Steinbrück teatas hiljuti, et Marxi vastused „ei pruugi olla tähtsusetud” tänaste probleemide lahendamisel. Prantsuse president Nicholas Sarkozy lasi ennast pildistada Marxi „Kapitali” lehitsedes. Saksa režissöör Alexander Kluge on lubanud „Kapitalist” filmi teha.

Princetoni Ülikooli ning Euroopa Ülikooli professor Harold James Princetoni Ülikooli ning Euroopa Ülikooli professor Harold James

Marx tahtis ühendada Hegelil rajaneva Saksa filosoofia David Ricardost lähtuva Briti poliitökonoomiaga, muutes kaks konservatiivset lähenemist radikaalseks revolutsiooniks.

Kindlasti oli Marx 19. sajandi globaliseerumise läbinägelik analüütik. 1848. aastal ilmunud „Kommunistlikus manifestis” kirjutas ta: „Endisaegse kohaliku ja riikliku eraldatuse ja sõltumatuse asemel on meil igas suunas suhted, rahvaste üleüldine sõltumine teineteisest.”

Marxi uuenenud populaarsuse taga on üldiselt leviv arusaam, et kapitalism on põhjalikult katki, ja probleemi südames asub finantssüsteem. Marxi kirjeldus kaupade fetišist – kus kaubad muutuvad kaubeldavaks varaks, eemaldudes nii tootmisprotsessist kui ka oma eesmärgist – tundub igati asjassepuutuv „väärtpaberistamise” (securitization) keerukat protsessi analüüsides, kus väärtused peituvad ähmaste tehingute taha.

„Kommunistliku manifesti” soovitus, mis tundub tänapäeva „marksistidele” kõige enam meeldivat, on kümnepunktilise programmi viies punkt. See punkt – mis järgneb nõudele „konfiskeerida kõikide emigrantide ja mässuliste vara” – on nõue „tsentraliseerida krediit riigi kätte läbi riikliku panga, millel on riiklik kapital ja eksklusiivne monopol”.

Tänase finantskriisi tõsiseim järelmõju on see, et pangad ei anna enam laenu paljudeks põhilisteks majandustoiminguteks. Isegi pankade rekapitaliseerimine riigi abiga pole suutnud majandustegevust elavdada.

Paljud nõuavad täna, et riik peab sundima pankasid laenama. Isegi vabaturgu

pooldavad arvamusliidrid on hakanud väitma, et turg ei paku vajalikul määral laenu.

Riigid – ja mitte ainult plaanimajandusest lähtuvad kommunismimaad – on minevikus sundinud laenuandjaid krediiti pakkuma. See oli kunagi Euroopa riikides tavaline, näiteks vahetult pärast Teist maailmasõda oli see Prantsusmaa majanduspoliitika tuumaks.

Hilisemast ajast võib meenutada, kuidas 1980. aastate algul ühendasid Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja suurte tööstusriikide keskpangad jõud, et sundida panku suurtele Ladina-Ameerika võlgnikriikidele rohkem laenu andma. Pankurid küll nurisesid raha tuuldeloopimise üle, aga andsid alla, kui neid rangemate reeglite ja suurema sekkumisega ähvardati.

Laenuandmise kohustuse tulemus oli vastuoluline. 1980. aastate lahendus päästis pangad võlakriisist, kuid pikemas perspektiivis suurendas see tagasimaksekohustusi ja viis seeläbi Ladina-Ameerikas elatustaseme alla. Parem lahendus oleks olnud võlakohustuste vähendamine kriisi varasemas faasis.

Tänases olukorras oleks finantssüsteem pääsenud kergemini, kui mingil kujul oleks ellu viidud USA rahandusminister Henry Paulsoni esialgne kava osta „mürgiseid” varasid ja need pankade bilansist maha kanda. Kuid iga erineva vara väärtuse hindamine osutus liiga keerukaks.

Keerukuse eest põgeneda püüdes olemegi hakanud otsima lihtsaid lahendusi. Inglise kuninganna küsis Londoni Majanduskooli uue hoone avamisel, miks keegi kriisi ette ei näinud. Tegelikult andsid kõige selgema ennustuse kaks Inglise humoristi (John Bird ja John Fortune) telešõus enam kui aasta tagasi, kui finantsmaailma vägevad olid veel eitusfaasis.

Nüüd on finantsmaailm jõudnud omamoodi karnevaliaega, kus lollpead osutuvad tarkadeks ja arukad inimesed idiootideks. See ei pruugi aga veel näidata, kelle lahendus sobib.

Kui majandustegevus pärast sügavat langust taas elavneb, siis pole selle taga mitte see, et raha läheb poliitikutele meeldivatesse projektidesse, vaid uued ideed. Suur hulk otsustajaid suudab sellised uued ideed välja noppida palju tõenäolisemalt kui tsentraliseeritud finantsplaneerimine.

Marksismi taassünd oli praeguse kriisi paratamatu kõrvalprodukt. Kuid selle jüngrid peaksid mõtlema eranditult katastroofilistele tagajärgedele, mis tsentraliseeritud laenujagamisel minevikus on olnud.

Copyright: Project Syndicate, 2008

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    16. January 2009, 11:03
    Otsi:

    Ava täpsem otsing