Ettevõtjad: aasta tuleb raske, aga säilitage optimismi

Koondades kokku Eesti tipptegijate ennustused alanud aasta kohta, ei loe majandussurutise lõppu oma kristallkuulist välja keegi. Valdavalt oldi seisukohal, et vastu põhja prantsatamine seisab algaval aastal veel ees ja väga palju sõltub sellest, kuidas areneb maailmamajandus tervikuna. Märksõnadeks on sel aastal jätkuvalt kiire kohanemine ja reageerimine. Raske aeg loob alused uuteks ideedeks ja ükskord peab tunneli lõpus terendama ka valgus. Peaasi on mitte lootust kaotada.

Sel aastal tuleb teraselt jälgida kogu maailmas toimuvat, sest see kandub kiiresti ka Eestisse. Elada tuleb kvartali kaupa. Hommikul ärgates peame lugema, mis toimus Aasia börsidel, ja seejärel jälgima, mis toimub Euroopas, ning enne magamaminekut vaatama, kuidas Ameerikas läheb.

Need, kes on sügist ära kasutanud oma ettevõtte konkurentsivõimelisemaks tegemiseks, lähevad aastale vastu tugevama vundamendiga kui need firmad, kes on lootnud, et küll kõik laabub.

Ebapopulaarseid otsuseid tuleb üritada kiiresti ja efektiivselt langetada, mitte ootama jääda - see on kaotatud raha. Kõige hullem on aga asuda lihtsalt hädaldama. Tuleb otsida lahendusi, mida inimene igas olukorras leidnud on, samuti peab püüdma igas asjas positiivset näha.

Juhtidena oleme uues õpifaasis, kus piltlikult öeldes majandusteooria ei toimi, vaid käituma peab erakordselt ja julgelt. Julgesti erinevat käitumist peame järgima ka 2009. aastal. Soovin juhtidel uue tööseaduse valguses mitte unustada, et firma kalleim väärtus on oskustöötajad, ehk soovin õigeid ja õiglaseid otsuseid. Usun, et inflatsioon alaneb väga kiiresti ja 2010. aastaks on Eesti eurole üleminekuks valmis.

Hiina kalendri järgi on algamas maapühvliaasta, mida iseloomustab töökus, järjepidevus ja kohusetunne. Laenuraha lõpp paneb meid kõiki enam tähelepanu pöörama ressursside paremale ärakasutamisele ning jõuvarude leidmisele enda seest. Samas on 2009. aastal oluline olla kiire kohaneja muutuvates oludes, sest vaid sellised ettevõtted suudavad langevas majanduses ellu jääda. Toiduainete tarbimises on jätkuvateks märksõnadeks ratsionaalsus ostudes ja toiduvalmistamises, rohkem tehakse süüa kodus.

Käesoleva aasta kohta tuleb kahjuks tõdeda, et valusad õppetunnid jätkuvad. Majandus langeb arvatavasti kuni 5 protsenti ja tööpuudus kasvab üle 15 protsendi. Samas arvan, et kodanikualgatus, uued nutikad äriideed ja loodetavasti ka uued valitsemismudelid lähevad käiku, sest olukord riigis sunnib seda.

Arvan, et 2009. aasta sügiseks on Eestis vähemalt 25 protsenti toitlustusettevõtteid vähem, kui seda oli 2008. aasta alguses. Viimane poolaasta on alles soojenduseks järgnevatele kvartalitele. Tuleb oluliselt raskem, aga ka huvitavam aasta. Majanduskasv tuleb negatiivne ja paljud ettevõtted, kes ei ole selleks valmistunud, sattuvad raskustesse. Samas olen veendunud, et keerulised ajad muudavad meid kõiki leidlikumaks ning need, kes sellest ajast välja tulevad, on tugevamad kui kunagi varem ehk siis tegemist on ka suurte võimalustega.

Oluline on aru saada, et raske aasta ei ole ees mitte ainult ettevõtjatel, vaid ka riigil tervikuna ja igal Eesti elanikul üksikult. Sellel aastal jäävad võitjate poolele need, kes lõppenud aastal endale olukorra tõsiduse kiiresti selgeks tegid ning langetasid sellest lähtuvalt ka kohati raskeid, kuid kindlasti vajalikke otsuseid - olgu need siis seotud ettevõtte efektiivsuse tõstmise või igaühe isikliku pere-eelarvega.

See aasta hullem ei tule. Euribor liigub õiges suunas ning loodetavasti see tendents jätkub. Selge, et palgatõus aeglustub. Tõus tuleb, kuid kui suur, see on küsimus. Prognoosin, et see jääb 0 ja 10 protsendi vahele. Kui suvi tuleb vähegi suve moodi, tõuseb ka inimeste tuju. See mõjub kindlasti positiivselt ka majandusele. Loodan, et valitsusel jätkub sellel aastal kindlameelsust senist kurssi jätkata. Peaasi, et makse ei tõstetaks rohkem.

Ehitusturg puhastub ja loodetavasti hakkab korrastuma. Kindlasti hakkab paremuse poole nihkuma seni äärmiselt paigast ära olnud hinna ja kvaliteedi suhe. Ehitusettevõtetel võib probleemiks muutuda liigsete riskide võtmine vaid selle nimel, et ellu jääda.

Võitjad on need, kes suudavad end paindlikult muuta, kuid ei kaota paanikas pead ehk siis professionaalsemad tegijad. Arvan, et suurimaid muresid ehitusettevõtete hulgas võime näha/kuulda hoopis 2009. aasta teises pooles ja pigem 2010. aasta esimeses pooles.

Ettevõtjad ootavad praegu konkreetseid annetusi, aga tegelikult ei ole pakkuda muud kui pikaajalist poliitikat. 2009. aastast peab lootma, et poliitika jääb tagaplaanile, ja meenutatakse tõde, et riik ei pea majandust üleval ega juhi seda. Väljapääs madalseisust ei tule ilma kodanike ja ettevõtete kohanemise ja pingutuseta. Küllap omandavad ka poliitikud õppetükid paremini. Näiteks: et eelmise paari aasta eelarve ülejääk oli ettenägelik, ent ebapiisav kriisi ületamiseks; et ettevõtluskeskkond nõuab pidevat hoolt; et eurole üleminekuks on vaja pühendumist ja tasakaalu ning et riigi lühiajalised võimalused ei ole kriisis tõhusad.

Me ei anna endale veel lõpuni aru, millise potentsiaalse kriisi ees me seisame kolme teguri negatiivse sünergia tõttu: struktuursed probleemid, Balti regiooni kehv maine ja kapitalipuudus ning nõudluse kukkumine eksporditurgudel. Eesti jaoks on järgmise kahe aasta põhiline küsimus, kuhu tõmmatakse piirid - kas see on Euroopa Liit, euroala või üksikud liikmesriigid. 2009. aasta peab olema muutuste aasta - läheb valusamaks, mis võib luua eelduse, et reformid muutuvad populaarseks ka konkreetsel tasandil. Selle aasta reegel on meile: muutu või sure!

Ütleme nii, et kõige järsem kukkumine on võib-olla veel toimumas. Kolmas ja neljas kvartal võivad olla kõige raskemad. Edasi ei hakka paremaks minema, aga ei lähe enam nii kiiresti halvemaks. Need, kes varem alustavad ümberkorraldustega, tulevad kriisist kiiremini välja. Nendel, kes on lootnud, et kõik läheb mööda, on raskemad ajad alles ees. Meelt ei tasu heita. Tuleb otsida võimalusi. Teatud mõttes on olukord nagu 90ndatel. Peame ennast uuesti tõestama. Siis saime hakkama, miks nüüd ei võiks saada.