Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euro näitab just nüüd tugevust
Euro tähistab kümnendat sünnipäeva kõige karmimas majanduskliimas oma sünnist alates. Suurima jõuprooviga silmitsi seistes ei tüüri euro kaugeltki mitte hukatuse poole, nagu Nobeli preemia laureaat Milton Friedman kümne aasta eest ennustas. Vastupidi, Euroopa Majandus- ja Rahaliit (EMU) näitab praegu oma väärtust.
Euro ise sündis kriisist. Ühisrahale pandi alus vastuseks hinnatõusule, kõrgele töötuse määrale, spekulatiivseile rünnakuile naela, liiri, Prantsuse frangi vastu. Just rahandussüsteemi kriis viis euro käibelevõtmiseni 1. jaanuaril 1999.Kümne aastaga uuendas euro maailma majanduskeskkonda, tõustes maailma teise valuuta staatusesse.
Stabiilsel makromajanduslikul raamistikul rajaneva ja iseseisva keskpanga juhitava rahandusliidu kasu on näha: eurotsoonis on olnud mõõdukas inflatsioon, madalad intressimäärad, kaubandus ja investeeringud on kosunud, finantsturud kiirelt lõimunud, loodud 16 miljonit töökohta.
Praegune finantskeeris ja majanduslangus tõstavad EMU eeliseid veel enam esile. Esiteks on euro kõrvaldanud vahetuskursi kõikumised. Teiseks võidab eurotsoon Euroopa Keskpangast - selle kiire tegutsemine likviidsuse taastamisel ja rahanduspoliitika koordineerimisel aitas krahhi kõrvale juhtida. Kolmandaks on euroriigid majanduskriisideks paremini valmis.
EMU eelised on niivõrd selged, et nähtav kaotus mitteliikmelisusest on hakanud mitmes riigis ümber kujundama euroga liitumise poliitilist debatti. Muidugi pole euro mingi imeravim, tema toimimises on ka tõrkeid esinenud. Seda olulisem on veelgi parandada EMU toimimist. Võtmeks on majanduspoliitika parem koordineerimine ja suurem järelevalve. Hea näide on majanduse elavdamise kava. Euroriigid peavad aga rohkem pingutama, et leida rahvusvahelistes küsimustes konsensus. See võib saada kokkulepete aluseks kogu maailmas.
Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org Autor: Joaquin Almunia