Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kriisi-Venemaa naftahoovad

Kevin Rosner 06. jaanuar 2009, 00:00

Naftahinnad saavutasid tipu 2008. aasta 11. juulil, kui barrel maksis 147 dollarit. Sellest ajast on hinnad langenud enam kui 60 protsenti. See on halb uudis Venemaa majandusele, kus ligi veerand SKPst toodetakse nafta- ja gaasisektoris, kus nende sektoritega on seotud enam kui pool ekspordist ning pool valitsuse tuludest sõltub omakorda sellest ekspordist.

Kuid ka Euroopale ei tähenda see midagi head. Esiteks on Venemaa rääkinud kavast luua naftatootmise reserv, mis lubaks riigil paremini maailmaturu hindadele reageerida.

Kui Venemaal tekib tõesti võimalus tootmismahtudega manipuleerida, siis suudab riik energiapoliitikaga veelgi rohkem survet avaldada. Venemaa naftaekspordi piiramine tõstaks hindu ja teeks peavalu niigi languses Euroopale.

Gaasiga pole lugu parem. Oktoobrikuus Teheranis rääkisid Venemaa, Iraan ja Katar gaasitroika loomisest.

See tugevdaks Venemaa haaret Euroopa gaasiturul. Gazpromi strateegiline huvi on Euroopa gaasihindade tõus ja konkurentide eemalehoidmine "oma" turult. Kui G3 lepetest kinni peab, siis olekski turg ära jagatud - Venemaale lääs, Iraanile ida ja Katarile naturaalgaasi transpordivõrk - ning hinnad läheksid üles.

Energiat vajavale Euroopale ei tõota head ka Venemaa nafta- ja gaasitoodangu vähenemine. 2008. aasta aprillis kukkus Venemaa naftatoodang esimest korda kümne aasta jooksul. Aasta esimese kaheksa kuu jooksul langes Venemaa naftaeksport 6 protsenti. Ka Venemaa gaasitoodang jääb Gazpromi andmeil aastatel 2007-2009 samale tasemele, kasv peatus juba 2006. aastal.

Põhjuseid on mitmeid. Esiteks on Venemaa maksusüsteem äärmiselt karm: ühe 75dollarilise naftabarreli pealt teenib riik maksutuludena 65 dollarit. Teiseks tegutsevad Venemaa energiasektor ja valitsus pigem oma võimu kindlustamise nimel kui majanduslikult mõeldes.

Nad püüavad kontrollida varustusahelat ning panevad raha välisriikide kallitesse ja majanduslikult mõttetutesse transpordiprojektidesse nagu Nord Stream, jättes Venemaa energiasektori vajalike investeeringuteta.

Venemaal on maailma suuruselt kolmas välisvaluutareserv (mis ühel hetkel 2008. aastal ulatus ligi 550 miljardi dollarini), aga sellest ei pruugi nafta- ja gaasituludeta kaua jätkuda.

Ainuüksi möödunud aasta viimase nelja kuuga kaotas Venemaa sõja, finantskriisi ja rubla odavnemise tõttu hinnanguliselt 170 miljardit dollarit ning on juba ligi viiendiku reservidest läbi põletanud. Venemaa eelarve on tasakaalus 70 dollarilise naftabarreli hinna juures, seega miinuses. Venemaa pangandussektorilgi tuleb oma mihklipäev. Vene pankade välisvõlad, mis tuli 2008. aasta lõpuks tagasi maksta, ulatusid 54 miljardi dollarini. Gazpromi aktsiahind on langenud poole võrra ning ettevõttel on 40 miljardit dollarit võlgu. Rosnefti võlad on ligi 21 miljardit dollarit, Lukoil teatas oktoobris, et vähendab investeeringuid viiendiku võrra.

See kõik võib viia kõrgemate maailmahindadeni, mis aitaksid Venemaal finantskriisiga toime tulla, ei lohutaks aga Euroopat.

Kui Vene majandus kord taastub, siis leiab riigi energiasektor ennast veelgi tugevama riigi kontrolli all. Euroopal läheb Venemaaga rääkimine veel raskemaks.

Ja lõpuks veel üks võimalik asjade käik. Kui nafta- ja gaasihinnad peaksid taastuma maailma majanduskasvust palju kiiremini, siis hakkab Venemaa taas vanal viisil kulutama. Samas on välisvarad siis odavmüügis, nagu juhtus 1990. aastatel endise Nõukogude Liidu alal.

Lugu on tõlgitud lühendatult ajakirjast Journal of Energy Security, www.ensec.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:53
Otsi:

Ava täpsem otsing