Kommentaar: 2009 on võitlus pinnale jäämise eest

Stein Skjorshammer 06. jaanuar 2009, 20:08

Enamikul eestlastest ei ole vaja lugeda
ajalehte, kuulata raadiot või vaadata televiisorit saamaks teada, et maailm on
sügavas finantskriisis. Piisab, kui näeha oma aina suurenevaid maksmata arveid,
kirju võlgu sissenõudvailt firmadelt või pankadest.

Statistika näitab, et ainuüksi Ameerika Ühendriikides on 10% eluasemelaenu võtnuist oma laenukohustused täitmata jätnud või maksegraafikust maha jäänud. On vähe põhjust arvata, et Eestis on olukord teistsugune. Peale selle, paljud on võib-olla juba oma töökoha kaotanud või kaotamas või siis sunnitud leppima märkimisväärse palgalangusega. Taaskord tagasi USA juurde: üksi novembris kaotas töö üle 530 000 inimese, mis on suurim arv 1974. aastast alates. Sama lugu on paljudes oma ellujäämise eest võitlevates ettevõtetes. Kõik, mis on viimaste aastate jooksul üles ehitatud, kipub kokku varisema. Näib, et kedagi ei säästeta.

Kahekümne aasta jooksul on maailm pöörases tempos raha kulutanud, justnagu läheks raha kohe moest ära. Üldistades, riigi ja eraisikute võlgnevus kasvas üle kujutluse piiri ning plahvatas teataval määral selle aasta varakevadel. Maailmas sai lihtsalt raha otsa.

Kust siis alata? Ühet poolt pakuks süüdistamine vähe lohutust. Leiaks üles need, kes meid sellesse segadusse tõmbasid. Mingil moel olema kõik süüdi. Me kõik kulutasime rohkem,kui endale lubada võisime. Meie elatustase oli laenuga finantseeritud. Kulutasime raha, mida meil ei olnud.

Ent siiski, kõik sai alguse pankadest ja finantsinstitutsioonidest Wall Street’il, millele vihjati kui Wall Streeti saamahimule. Kriis laienes ja kogus jõudu 150aastase Lehman Brothersi - Ameerika ühe vanima ja turvalisimaks peetud firma - pankrotistumisega. Kui juba Lehman Brothers võib pankrotti minna, saab see juhtuda ka kõigi teistega?

Tänaseks on finantskriis väljunud pankade ja finantsasutuste piiridest ega ähvarda enam mitte ainult äriringkondi, vaid lausa sotsiaalmajanduslikke struktuure paljudes maailma riikides. Lõppu ei ole veel näha. Viimaseks skandaalide ahelas on hinnanguliselt 50 miljardi US dollari suurune kaotus, mida seostatakse Wall Street’i treideri härra Madoffiga. Skandaal skandaali järel. Ja neid tuleb veel!

Närvilisus haaras inimesi, valitsusi ning finantsasutusi. Wall Street koos ülejäänud pangandusmaailmaga kaotas enda vastu usalduse. Sealt on usaldamatus hakanud kahjutulena levima. Kiiresti ja halastamatult. Rahaturg seiskus täielikult. Lausa üleöö peatus peaaegu igasugune krediteerimine. Maailm koges tõsist credit crunch’i, millele viidatakse kui globaalsele finantskriisile, mis ilmselt võib veel kaua kesta. Mõningate hinnangute kohaselt võib karm reaalsus kesta kuni aastani 2011.

Kas väljapääs on olemas või peame me parema lootuses istuma ja ootama tormi vaibumist? Et tunneli lõpus on valgus ja me kõik tuleme sealt kuidagi välja, muljutuna, kuid elusana?

Mitte keegi ei pääse globaalsest finantskriisist, kas otseselt või kaudselt, ei pääse eraisikud, ärid, valitsused ega finantsasutused, pangad. Üks vaieldamatu lahendus inimestele on kulutusi vähendades püksirihma pingutada. Nende suurim hirm on seotud töö, pensioni ja eluasemelaenuga. Töösse ja pensionisse puutuvalt saab väga vähe ära teha, sest need asjad on teiste kätes. Mis aga puutub eluasemelaenu, siis tuleks pankadega rääkida ja loodetavasti on võimalik tagasimakse summat alandada ning lükata makse tasumine edasi paremate aegadeni. Põhiline on püüda ellu jääda ja torm üle elada. Rohkem ei saagi midagi teha.

Paljud äriettevõtted on tundnud juba mõnda aega majanduse aeglustumist seoses müügitulemuste langusega ja pankadepoolse laenuandmise lõppemisega. Mõned on olnud juba sunnitud oma äritegevust vähendama või selle sootuks lõpetama. Järgnevad paar kuud toovad kaasa tõsiseid tagajärgi veel paljudele ettevõtetele, seda nii era- kui riigisektorist.

“Finantsilises päästeplaanis” on põhiliselt kaks tegurit. Nende toimimine ja tegusemise kiirus määravad suures osas ära aja, millal ülejäänud meist võivad kergemini hingata. Valitsus võib välja pakkuda erinevaid abipakette, nagu võime näha erinevates maades. Ameerika Ühendriikide valitsuse Wall Street’i päästeplaanis räägiti 750 miljardi US dollari vajadusest. Viimased arengud näitavad, et sellest ei piisa. Uueks summaks on üks triljon US dollarit.

Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi, Taani ja Norra üheskoos järgivad sama skeemi, seda teeb ka suure hulk teisi rahvaid. 15-20 riiki üle maailma on süstinud oma majandusse kokku kolm triljonit US dollarit. Põhiidee on toetada panku, et need saaksid hakata jälle laenu andma. Sellele lisanduvad riigipankade poolt alandatud intressimäärad, mis kehtestati kohalikele pankadele lootuses, et nood alandavad omakorda klientide intressimääri. Eesmärk on stimuleerida pankade laenutegevust!

Kui pangad ei hakka taas krediiti andma ja raha inimestele kättesaadavaks tegema, majandussurutise periood mitte ainult pikene, vaid ka süveneb. Üheks USA Föderaalreservi tegevuse tulemuseks on 50 aasta madalaim intressimäär. Euroopa Keskpank alandas 4. detsembril intressimäära 2,5 protsendini. Riigid järgivad sama kava. Siiski jääb õhku küsimus, kas pangad alandavad ka oma klientide intressimäärasid või püüavad marginaale kõrgel hoida?

Detsembri alguses alandas Rootsi Keskpank intressimäära 1,75 protsendi võrra eeldades, et pangad teevad sedasama ka oma klientidele. Kuid kui valesti on võimalik aru saada? Mõned pangad arvasid rõõmsalt, et nad peaksid selle raha endale hoidma, mitte klientidele vahendama. Pangad muutsid meelt alles peale seda kui, kui riigi rahandusminister maruvihasena kära tõstis. Raha ei olnud mõeldud mitte pankadele, vaid nende klientidele. Ilmselt sooviksid pangad hoida intresside erinevusest tuleneva vahe endale, et taastuda eelnevast kahjumist ja koguda klientidele mõeldud rahast reservi. Siin võiks tekkida kiusatus esitada pankadele küsimusi, mis puudutaksid nende sotsiaalmajanduslikku filosoofiat, oma rolli mõistmist ja osalemist sündmustes, mis kriisini viisid. Suures osas peaksid nad tundma mingisugustki vastutust. Lõppude lõpuks olid just nemad need, kes muutsid laenuraha kergesti kättesaadavaks.

Mida saavad Eesti võimud teha aitamaks eraisikutel ja äriettevõtetel hädaolukorrast välja pääseda, et saada jälle järje peale? Neil on võimalus teha sedasama, mida teised rahvad teevad stimuleerimispakettide ja alandatud intressimäärade kaudu, samal ajal panku hoolsalt jälgides, et alandatud intressimäärad saaksid klientidele vahendatud. Eestis peaksime varsti nägema 5% või isegi madalamaid intressimäärasid. Väike arvutus näitab, et intressi alandamisel 2% võrra säästab inimene või firma ühe miljonilise laenu juures 20 000 krooni aastas või peaaegu 2000 krooni kuus. Üksikisiku jaoks on see märkimisväärne sääst, peaaegu 15% Eesti keskmisest brutopalgast, mis on 12 500 krooni kuus.

See võikski osutuda selleks kõrgelthinnatud abistavaks käeks, mis võiks suuresti vähendada magamata ööde arvu, sest tegemist oleks peaaegu kahe kuu brutopalgaga ja suurema summaga kui annaks üheprotsendiline üksikisiku tulumaksu alandamine, mille üle poliitikud on tuliselt vaielnud. Ja seda nad peavad tegema, sest see ei näi enam olevat inflatsioon, vaid pigem deflatsioon, mis toob kaasa ohu, et ettevõtted hakkavad oma maksekohustuste täitmiseks, palkade maksmiseks ja tooraine ostmiseks jms hädavajaliku sularaha saamiseks müüma oma reserve ja kasutama juba olemasolevat toorainet kaupade ja teenuste tootmiseks nende tegelikust maksumusest madalama hinnaga. Seda võiks võrrelda püksi pissimisega sooja saamise eesmärgil. Üsna lootusetu ja tavaliselt õudsete tagajärgedega ettevõtmine. Siit hakkabki lumepall veerema ikka kiiremini ja raskemana - majandus jõuab peaaegu täielikku paigalseisu, tuues kaasa tõsised tagajärjed kõigile. Viimati koges deflatsiooni Jaapan, kus sellest välja tulemiseks kulus üle kümne aasta.

Eesti pankadel on olnud liiga kaua liiga hea. Kümne aasta jooksul nauditi fenomenaalset kasvu ja teenistust. Nii mõnelegi on tundunud lausa kummaline, et näiteks endine Hansapank (nüüdne Swedbank) Baltikumis andis peaaegu ühe kolmandiku kogu Swedbank omanikpanga kasumist, eriti kui võrrelda nende maade elanike arvu ja SKPd. Rootsi oli 2006. aasta Maailmapanga nimekirjas 20. kohal, võrreldes seda Leedu 77., Läti 83., ja Eesti 94. kohaga. Nende vahel laiutab terve ookean! Võib-olla sundisid Rootsi emapangad Eesti pankadel "väljavalamist" jätkama. Neil oli hulganisti raha ja Baltikum oli parem kui enamik teisi piirkondi. Ja Eesti pangad tegid, nagu kästi. Kuid Balti pankade uksed olid avali! Neil oli vaja massiliselt laenu anda. Mõned küll hoiatasid, et ühel päeval võib see õudusega lõppeda. Kuid mitte niisuguse õudusega nagu meil praegu käes on!

Võib-olla pole see liialdamine, kui mõelda, et suur hulk Eestis laenatud raha tuleb Rootsist või läbi Rootsi või teiste Skandinaavia pankade. Kuna madalate intressimäärade tõttu muutub raha odavamaks, tuleb tagada, et see odavus jõuaks ka klientideni. Eesti valitsus peaks hoolikalt pankade tegevust jälgima. Kui mingil põhjusel ei taheta või ei olda suutelised seda tegema, võivad saja tuhanded kliendid hakata pankadele petitsioone esitama. Kui pangad ja finantsinstitutsioonid ei hakka raha laenama ega muuda krediiti kättesaadavaks, on vähe lootust, et credit crunch niipea lõpeb.

Valitsus peaks püüdma luua ka n-ö jätkusuutliku kasvu fond, mis võimaldaks lühiajalist laenu jätkusuutlikele ja eluvõimelistele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, et aidata neil raskustest üle saada. See võib olla kas otsene rahasüst pankadesse, mis teeks madala intressiga raha kättesaadavaks ja/või stimuleeriks panku, premeerides neid panku, mis teevad raha kättesaadavaks, näiteks suunates rohkem valitsuse fondidest ja riigituludest osalevatesse pankadesse. Ettevõtted vajavad krediiti tooraine ostmiseks, seadmetesse investeerimiseks, uute töötajate palkamiseks, uute toodete väljatöötamiseks või uute turgude otsimiseks - äri ülesehitamiseks ja laiendamiseks. Kõik on seiskunud! Ainsana on jäänud kärped.

Nõukogude majandusest Lääne turumajanduseks muutumise testi on Eesti võidukalt läbinud ning on lühikese aja vältel on ta suutnud tagada oma kodanikele elatustaseme, mis veel mõne aasta eest näis mõeldamatuna. See on olnud pideval kasvav majandus.

Sel korral on Eestil vaja läbida teistsugune test. Majandusnäitajad ei liigu ülespoole, vaid allapoole. Majanduslik surutis, mille kogemust on eestlastel vähe või üldse mitte. Jälle on tarvis raskustega rinda pista. Kas ka see test saab läbitud? Võidukalt?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. January 2009, 15:35
Otsi:

Ava täpsem otsing