Kuidas katkist portfelli taas korda teha?

Oma investeerimisportfelli nõrkuse uurimine aitab mõista probleemi kui tervikut. Tegu ei ole unikaalse probleemiga, vaid on tüüpiline paljudele investoritele.

Kui fondiosakud või aktsiad on olnud portfellis pikka aega, kipub ununema, et investeeringud on tehtud eesmärgiga teenida raha. Aktsiate ja aktsiafondide eesmärk portfellis on tavaliselt pikaajaline kapitali kasv, võlakirjadel ja võlakirjafondidel, rahaturufondidel ja hoiustel aga jooksva tulu genereerimine. Kui investeering ei ole neid eesmärke täitnud, võib olla aeg see välja vahetada.

Kui alustate pika fondide või investeeringute nimekirjaga, puudub teie portfellis tõenäoliselt fookus. Iga eesmärgi jaoks (kapitali kasv ja jooksev intressitulu) võiks olla 3-4 nn põhiinvesteeringut, mis on end pikaajaliselt tõestanud. Need põhiinvesteeringud peaksid moodustama ülejäänud portfellile soliidse vundamendi. Ajalooliselt on seda ülesannet Eestis varem hästi täitnud näiteks Hansapanga aktsia, nüüd aga peaks II/III pensionsambaga liitunutel seda rolli täitma sellekohased fondid.

Uusi investeeringuid tasub lisada, et saavutada paremat hajutatust või kasvupotentsiaali. Lisainvesteeringutesse ei panda tõenäoliselt olulist osa portfellist - vaatamata võimalikule supertootlusele kipub sellega kaasnema kõrgem risk. Nende lisainvesteeringute osakaal portfellis võiks olla määratletud (näiteks 30 protsenti portfellist). Osale investoritele piisabki vaid põhiinvesteeringutest.

Liiga palju fonde ei ole hea. Millised on põhiinvesteeringud - millised mitte? Kas põhiinvesteeringutes on rohkem raha kui kõrvalistes?

Halb fondivalik on pidur. Fondide nimekirjas peaks neid lahterdama investeerimisfilosoofia (kasvu- või väärtusinvesteerimine) alusel, samuti investeerimispiirkonna alusel. Kui fonde on ühes kategoorias palju, peab olema hea põhjus, miks kõiki hoida. Lahendus - tasub hoida paremaid fonde ja müüa kehvemad.

Tasub kasutada maksusoodustusi. Näiteks investeerimine II ja III pensionisambasse. Loodetavasti juurdub ka kunagi Eestis maksusoodustusega investeerimiskontode süsteem. Samuti on võrdse maksueelse tootluse korral eraisikul kasulikum raha tähtajaliselt hoiustada (maksumäär 0 protsenti) kui osta ettevõtete võlakirju (maksustatakse tavapärase maksumääraga).

Liiga suurte tasude maksmine on liiast. Kui on valida kahe sarnase fondi vahel, tasub eelistada madalama kulude tasemega fondi. Kui pikaajaliselt on kulumäär 0,5 ja 2 protsenti, on vahe oluline. Näiteks investeerid fondi 10 000 krooni, mille tootlus on hüpoteetiliselt 12 protsenti aastas ja kulu 0,5 protsenti. Sõber valib fondi, mille tootlus on sama ja investeerib sama palju, kuid fondi kulud on 2 protsenti. 25 aasta pärast on sul 45 000 krooni rohkem kui sõbral, kuna aastane kulu on madalam.

Suurem osa inimesi õpib kõige paremini enda vigadest ehk raha kaotades. Praegust olukorda võib võtta kui kasuliku õppetundi - kui sellest saadakse aru ja õpitakse. Investeerides peavad olema selged müügipõhimõtted. Kui palju oled valmis reaalselt raha kaotama. Näiteks 100 000 kroonist 15 000 krooni kaotamiseks oled valmis, aga 20 000 on juba liiast. Järelikult pead midagi müüma hiljemalt siis, kui portfelli väärtus on 15 protsenti kukkunud, vältimaks kahjude kuhjumist. Teine põhjus, miks fondiosakuid müüa või vähemalt panna jälgimise alla, on näiteks fondijuhi lahkumine. Millega võrdled fondi tootlust? Aastane hoiuseintress? Mõni aktsiaindeks? Inflatsioon? Kui kaua oled valmis investeeringut hoidma, kuni see toodab alla eesmärgi? Iseäranis kehv on lugu fondidega, mis ei suuda isegi pika aja jooksul nende enda võrdlusindeksit lüüa.

Sue Stevens Morning Starist kirjutas, et tasub küsida sõltumatut finantsnõustamist. Eestis on see lapsekingades. Jaeinvestorile pakuvad pangad vaid oma vahendatavat kraami.