Mullide lõhkemise aasta

Aasta tagasi ei suutnud ilmselt mitte keegi maailmas ennustada, milliseks äsja otsa saanud aasta kujuneb. Seda vaatamata asjaolule, et esimesed mullid olid tolleks ajaks juba lõhkenud ja märke, et olukord võib minna hapuks, oli kogunenud juba küll ja küll.

Esimese mulli lõhkemise osalised olime me ise. Tallinna börsil hakkasid aktsiate hinnad kukkuma 2007. aasta veebruaris, millele järgnes riburada pidi enamik teisi Kesk- ja Ida-Euroopa aktsiaturge. Olime mõni aasta tagasi selle seltskonna tõusu eesotsas ja meile langes ka langustrendi suunanäitaja "austav" ülesanne.

Pool aastat hiljem hakkasid kinnisvaramullid lõhkema. Suvel 2007 plahvatas esimene miin: investeerimispanga Bearn Sternsi kaks riskifondi panid pillid kotti. Tegu oli algava krediidikriisi esimeste ohvritega. Kolmveerand aastat hiljem läks hingusele pank ise. Loodetavasti saavutas kriis kulminatsiooni mullu septembris, mil pankrotistus ka investeerimispank Lehman Brothers.

Sellega oli rebenenud odava laenu mull, mille pehmemat varianti tajume ka meie, jõhkramal kujul aga Wall Street, Island, Läti jpt riigid.

Mulle tundub, et Balti riikide majanduskriisi tõttu on suurim kannataja hoopis Rootsi, mille kroon kukkus vähem kui poole aastaga pea veerandi Eesti krooni võrra, 1,43 kroonile (suvel veel 1,67). Oli ju sügisel Rootsi meedia peateema hirmu- ja õudusjutud Balti riikidest. Rootsi pangad on siin liiga tugevasti eksponeeritud.

Kinnisvaramulli lõhkemisest ja selle põhjustanud krediidikriisist on palju räägitud, aga tähelepanu alt on välja jäänud toorainemulli lõhkemine. Tõsi, nafta hinna kukkumisest 2/3 võrra on räägitud, aga seda on võetud pigem kui krediidikriisiga kaasnevat ja peatselt mööduvat nähtust. Muidugi on nafta jt toorainete hinna kukkumises (v.a kuld) süüdi ka krediidikriis, aga hindadel olid juba enne kukkumist selged mulli tunnused. Nagu selgus, oli samasugune mull suures osas vaid ühele jalale (nafta- ja gaasitööstus) toetuv Venemaa majandus, aga ka teiste vaid toormele toetunud riikide majandused.

Miks need mullid tekkisid? Paljude arvates (olen ka ise nende hulka kuulunud) pani neile aluse eelmise sajandi lõpu tehnoloogiamulli lõhkemisele ning 11. septembri terrorirünnakule järgnenud agressiivne intresside langetamine USA Föderaalreservi tollase juhi Alan Greenspani poolt. Madalad intressid panid aluse nii globaalsele kinnisvararallile kui ka toorainehindade kerkimisele taevastesse kõrgustesse.

Viimasel ajal tundub mulle üha enam, et finantsurgude selle sajandi kriisile pandi alus juba 1980. aastatel. Tollane majanduse liberaliseerimine viis finantsturgude globaliseerimisele. Ent praegusele kriisile vundamendi rajajaks võib pidada hoopis revolutsiooni arvutitööstuses, mis põhjustas revolutsiooni ka tuletisväärtpaberite turul. Võimsad arvutid võimaldavad imelihtsalt teha vajalikke arvutusi. See põhjustas uute ja keeruliste tuletisväärtpaberitel põhinevate finantstoodete ja peamiselt neisse investeerivate riskifondide plahvatusliku kasvu.

Hoiatuse selliste toodete ohtlikkuse kohta andis riskifondi Long-Term Capital Management (nn nobelistide fondi) kokkukukkumine kümme aastat tagasi. Föderaalreserv organiseeris siis fondi päästmise. Ilmselt oli see viga - kui fondil oleks lastud rahulikult põhja minna, oleks see kaasa toonud praegusega sarnaseid sündmusi, ent mitte nii laastaval kujul.

Legendaarne investor Warren Buffett on öelnud, et tuletisväärtpaberid on nagu finantsturgude massihävitusrelvad. Nüüdseks on tema ennustus täitunud ning finantsurgudel osalejad, aga mitte ainult nemad, olid osa saamas sajandi õudsaimast aastast finantsturgudel.