Esimesed juba suplevad jääaugus

Eelmisel aastal oli avalikkuse tähelepanu hõivanud mitme mulli lõhkemine ning suurte pankade, kinnisvarafirmade ja isegi riikide kriisiagoonia. Nüüdseks on suurte pankade kukkumisest-kadumisest tekkinud "tolm" hakanud hajuma ning selgemalt joonistuvad välja need finantsasutused ja ettevõtted, kel sel aastal tuleb tõeline võitlust ellujäämise eest ja kes selles võitluses võivad ka alla jääda. Ja nii on Äripäev sunnitud pea iga päev lugejateni tooma negatiivseid lugusid elust endast, mille stsenaariumi ei saa toimetus mitte kuidagi ette määrata.

Tänases Äripäevas on lugu mõne aasta tagusest aasta ärimehest Indrek Rahumaast, keda on algusest peale iseloomustanud hulljulgus investeerimisel. Rahumaa on kui Atlandi ookeani taguste suurte kriisimeistrite Läänemere ääre tubli sell - temagi tegi raha lolliks. Investeeris mõttega, et raha kunagi maailmast otsa ei saa, iga uus investeering vaata et ületas eelmist. Kuni finantskriis rahapaigutuste reinvesteerimise vajaduse karjuvaks muutis, aga kriis keeras ka krediidikraanid kinni.

Rahumaa äridega on seotud hulk rahastajaid - pankadest investeerimisfondideni ja viimaste kaudu ka erainvestorid. Näiteks Swedbanki mitu fondi, sh pensionifondid, on neisse raha matnud.

Rahumaa ärides on kinni ka tükk Baltimaade ainsa riskikapitalifondi - GILD Arbitrage'i varast. Aga see pole GILDi fondi ainuke häda, nagu kirjutab meie teine tänane uudis. Kui SEB Likviidsusfond oli sunnitud avalikkuse survel oma tegelikust olukorrast teavitama ning ka kompenseerima klientidele nende kahjud, ning pensionifondide käekäiku on olnud klientidel võimalik jälgida ja lõpuks ka ajakirjandusest tõe selle kohta kätte saada, siis GILDi fondi kohta on objektiivset infot pärast eelmist septembrit raske leida. Levib vaid spekulatsioone, ka õige karme - fond peab 70 protsendi väärtuses varasid alla hindama.

Kui fond novembri alguses peatas pooleks aastaks fondiosakute lunastamise ja märkimise, põhjendas GILD Arbitrage'i fondijuht Tõnno Vähk seda äärmusliku olukorraga maailma finantsturgudel, mis ei võimalda neil arvestada fondiosaku puhasväärtust. Ja see oli Vähi sõnul parim viis "investorite kaitsmiseks ja investeeringute tootluse maksimeerimiseks". Investoreile näidati pidevalt ülepoole rihtivat tootlust. Tänane uudis võrdub investorite jaoks suplusega jääaugus.

GILDil õnnestus kliente pikemalt ninapidi vedada kui SEB Likviidsusfondil. Ent seda enam kõigutab see kõigi fondide usaldusväärsust. Esimesed suplejad on jääaugus. Fondide mesijutud, aga samas ka enda riskijulgus ajas nad sinna. Öeldakse ka, et mis ei tapa, see karastab. Mis fond on mis ja kes on kes fondijuhtidest ja ärimeestest - selles toobki tänavune aasta selguse.

Autor: ÄP