Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Milleks lõhkuda töötavat asja
Vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Merit Helm kirjutasid artiklis "Kõik omavalitsused võitsid" (ÄP, 18.12), et vastavalt riigikohtu otsusele ei ole Raamatupidamise Toimkonna juhendid (RTJ) õigusaktid, seega võivad kohalikud omavalitsused neid edaspidi ignoreerida.
Kuigi RTJide vaidlustamise ajend oli ühe konkreetse juhendi mittemeeldimine mõnele omavalitsusele, on raamatupidamise reguleerimine laiem teema.
Raamatupidamise Toimkonna poolt välja antud juhendite õiguslik staatus on alati olnud pisut ähmane, kuna Eesti õigusruumis on ainulaadne olukord, kus valdkonda reguleeritakse suures osas juhenditega, mille sisu koostamist riik ei kontrolli.
Raamatupidamise seadus kehtestab raamatupidamisele ainult kõige üldisemad raamid ning kohustab Raamatupidamise Toimkonda andma välja seadust täpsustavaid juhendeid, mis peavad omakorda tuginema rahvusvahelistele finantsaruandluse standarditele (IFRS).
Praktikas tähendab see, et paarikümneleheküljelist seadust selgitab mitmesajaleheküljeline RTJide kogum, mis omakorda tugineb paari tuhande leheküljelisele IFRSi standardite kogumile. Kahe viimase koostamist riik ei kontrolli - enamgi veel, valitsusasutused ei tohi sekkuda RTJide koostamisse.
Eesti süsteem on siiani praktikas toiminud hästi - seda on aktsepteerinud kõik turuosalised, alates ettevõtetest ja lõpetades audiitoritega. Süsteem on olnud tõhus ja odav maksumaksja jaoks ning juhendite kõrget kvaliteeti on ära märkinud ka Maailmapank.
Riigikohtu otsus, mis kuulutab RTJid soovituslikuks, ei aita ühtegi turuosalist. Kui näiteks Tallinna linn peaks oma aruannete koostamisel mõnda juhendit ignoreerima, siis ei saa nad enam väita, et need vastavad IFRSile või Eesti heale raamatupidamistavale (aruande vastavust ühele neist kahest nõuab raamatupidamise seadus). Keerulisse olukorda satuvad ka audiitorid - neilgi ei ole võimalik välja anda puhast järeldusotsust.
Pole mõtet rajada juhendite koostamiseks suurt bürokraatlikku süsteemi arvukate riigiametnikega, kui asjad võivad lihtsamalt toimida.
Samas, kui mõni turuosaline lihtsa ja odava süsteemiga päri ei ole, ei jää üle muud, kui lisada süsteemi täiendavaid bürokraatiaelemente - näiteks anda RTJid välja rahandusministri määrustena.
Kuna aga bürokraatia tekitaks täiendavaid kulusid, kaotaksid kõik maksumaksjad - ja ka maksumaksjate ülalpeetavad omavalitsused.