Saurused valdade eesotsas

Eestis on praegu 193 valda ja neist 24 juhib inimene, kes on tagasi valitud kõikidel kohaliku omavalitsuse valimistel ehk alates 1993. aastast.

Kõige staažikam vallajuht on Sõmerpalu vallvanem Lenhard Ermel, kes on sisuliselt samal kohal olnud 27 aastat - neist esimesed kümme aastat oli ta Sõmerpalu külanõukogu esimees. Külanõukogu esimeheks sai ta 1981. aastal 24aastasena.

Enamik valdadest, mille eesotsas on vähemalt 15aastase staažiga vallavanem, on elanike arvu poolest väikevallad, kus elab keskmisest rohkem vanemaealisi ja vähem tööealisi ning lapsi. Samas elaniku kohta arvestusliku tulu järgi on tegu pigem keskmise tulukusega või suisa tulukate valdadega, vaid kuut valda võib lahterdada toimetulevate valdade kategooriasse. Kui arvestada, et valla keskmine suurus Eestis on 226,3 km2, siis on valimis täpselt pooled keskmisest väiksemad ja pooled keskmisest suuremad vallad.

Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektori Ott Kasuri sõnul on valijaskond Eestis suhteliselt tasakaalukas ja konservatiivne ning seetõttu valitakse sageli endised vallajuhid tagasi. "Meie ühiskond vananeb ja seega muutub ka valijaskond järjest eakamaks," räägib Kasuri. "Kogukond toimib valimistel ugrimugrilikult - üheksa korda mõõdab ja üks kord lõikab."

Kasuri rõhutab, et valla etteotsa valitakse siiski eelkõige isiksusi ja arvamusliidreid. "Valijaskond hindab professionaalset juhtimisoskust ja kogemust," lausub Kasuri. "Vallavanem ei tohiks olla poliitik, vaid pigem administraator ehk valla direktor."

Kasuri nendib, et pikaajalise staažiga vallajuhid loomulikult väsivad ja kunagi saab ka nende aeg otsa. "Oluline on siiski vaadata, kas vallavalitsusse on aastatega värsket verd toodud või on kogu meeskond kivistunud," seletab Kasuri. Ta ei välista, et mõnel pool võib vallajuhi kogu aur minna peamiselt vaid võimu hoidmisele.

Kasuri kinnitusel on Eestis valdu, kus valijatel puudus viimastel valimistel sisuliselt võimalus valida mitme nimekirja vahel. "Samas, kui vallas on vaid üks valimisnimekiri, on selle kokkupanemisel juba mingi kompromiss tehtud ja vaidlused ära vaieldud," räägib Kasuri. "Üks nimekiri võib olla ajendatud ka ressursisäästlikust käitumisest, sest valimiskampaania nõuab raha."

Peipsiääre valla elanikud said eelmistel valimistel valida vaid Eestimaa Rahvaliidu kandidaatide poolt. Võnnu vallas pakkus Rahvaliidu nimekirjale sisuliselt olematut konkurentsi üks isamaaliitlane ja Surju vallas oli valijatel võimalus peale Rahvaliidu nimekirja hääletada ka kahe keskerakondlase poolt.

Peipsiääre vallavanem Niina Baranina peab üht nimekirja täiesti loomulikuks. "Meil on peaaegu alati vaid üks nimekiri olnud," põhjendab ta. "Siin elavad vanausulised ja nemad parteidesse ei kipu." Baranina kinnitusel ei ole ta veel otsustanud, kas kandideerib taas sügisestel kohalikel valimistel.

Surju vallavanema Evi Kuke sõnul on väikese valla juht puhas administraator. "Väikeses vallas poliitikaga ei tegeleta, sest siin on vaja tööd teha," lausub Kukk. "Valijad ei hinda nimekirja, vaid inimesi, kes valda juhtida oskavad."

Kukk nendib, et kuigi nende vallas on Rahvaliidu nimekirja kõrval alati keegi veel kandideerinud, on nood siiski volikogust välja jäänud. "See on kõvasti inimeste huvi kandideerimise vastu kärpinud," tunnistab Kukk.

Kuke kinnitusel ta sügisel pärast valimisi enam vallavanemaks ei hakka. "Ära on väsitanud ja on uut verd vaja," põhjendab ta, kuid lisab, et volikokku ta ilmselt kandideerib.

Haljala vallavanem Jüri Sikkut on staažikatest vallavanematest ainus, kes põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse valimistel ise ei kandideeri.

Tõsi, ühe erandiga. Nimelt pürgis ta 1989. aastal Kadrina vallavolikokku üksikkandidaadina, ent volikokku pääsemiseks jäi üks hääl puudu. Järgmistel kohaliku omavalitsuse valimistel pole ta enam kandideerinud, ehkki on alates 1993. aastast töötanud Haljala vallavanemana.

Sikkuti kinnitusel on tema põhimõte, et vallavanem peab olema täiesti neutraalne tegelane. "Olen alati olnud erapooletu ja seetõttu ilmselt sobinud vallavanemaks kõikide koalitsioonide ajal," räägib Sikkut. "Leian, et vallavanem peabki olema lihtsalt ametnik, kes korraldab aparaadi tööd, nagu see on näiteks Soomes ja Rootsis."

Sikkuti sõnul oli pärast viimatisi valimisi esimene kord, kui Haljalas tehti vallavanema valimiseks avalik konkurss. Lisaks kandideeris vallavanemaks ka üks keskerakondlane. "Kuna aga Keskerakond jäi opositsiooni, siis ilmselt see kallutas vaekausi minu kasuks," lisab Sikkut.

Sikkut on veendunud, et pärast sügisesi valimisi ta enam vallavanemana töötada ei taha. "Aitab küll, pensioniiga tuleb kätte," põhjendab Sikkut.

Staažikateks vallavanemateks saab kindlasti pidada ka neid nelja rändurvallavanemat, kes on küll vähemalt 15 aastat vallavanema tegutsenud, aga mitte ühes vallas.

Nii näiteks sai 2003. aastal Aseri vallavanemaks rahvaliitlane Urve Takjas, kes aastatel 1993-1997 juba juhtis Aseri valda ja vahepeal, aastatel 1997-2003, oli Lüganuse vallavanem. Kaarma valda alates 1996. aastast juhtiv rahvaliitlane Ülo Vevers oli aastatel 1993-1996 Kuressaare linnapea.

Mäksa valla eesotsas olev isamaaliitlane Margus Pleksner ja Õru valda juhtiv keskerakondlane Andres Palloson on kandideerinud küll oma koduvallas, kuid vallavanemana töötavad hoopis naabervallas. Pleksner on Mäksa vallavanem alates 1999. aastast, enne seda oli ta 1990-1999 Haaslava vallavanem. Palloson juhib Õru valda 1996. aastast, enne seda oli ta 1993-1996 Sangaste vallavanem.

Palloson räägib, et kuna 1996. aastal muutus Sangaste volikogu koosseis, sai tema asemel vallavanemaks uus mees. "Samal ajal otsiti Õru valda uut juhti," selgitab Palloson.

Palloson on veendunud, et osaleb Sangaste vallavolikogu valimistel ka sügisel ja kui talle tehakse taas ettepanek juhtida Õru valda, võtab ta ettepaneku rõõmuga vastu. "Osalen valimistel ja pean vallavanema ametit, et olla kohalike asjadega kursis," põhjendab Palloson.

Pleksneri sõnul tehti talle 1999. aastal ettepanek kandideerida Mäksa vallavanema kohale seetõttu, et Mäksa volikogu ei suutnud enda seast sobivat vallavanemat leida.