Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sibulad, kala ja ubinad - vanausulised Kunstihoones
Eelmise aasta lõpul avatud näitus "Tagasi Peipsi äärde. Vene vanausulised Eestis" on hingestatud sissevaade tuntud-tundmatute peipsivenelaste igapäevaellu 450 foto kaudu.
Vanausulised moodustavad üsna kinnise kogukonna, kuhu võõra pilk naljalt ei ulatu. Fotograafid on alates 2000. aastast suved Peipsi ääres asuvas Kasepää külas veetnud ja lõpuks külarahva usalduse võitnud.
Nad tutvustavad vanausuliste elu väga isiklikku ja intiimset poolt, nende sügavat religioossust ning värvist ja rõõmust üleküllastatud rahvapidusid.
Vanausulised tulid Eestisse juba 17. sajandi lõpul. Peamiselt põgenesid nad tagakiusamise eest Venemaalt 18. sajandil, kui nad keeldusid õigeusku tunnistamast.
Hiljem muutus vanausuliste olukord veelgi halvemaks: Nikolai I valitsemise ajal seati sisse iga-aastane vanausuliste rahvaloendus, Pepsimaal suleti peaaegu kõik palvemajad ja keelati uute ehitamine, samuti uute koguduseliikmete registreerimine.
Ent ligi 300. aasta vältel, mis nad Peipsi kaldal elanud on, on nende suulisel teel edasi antud traditsioonid ja kombed jäänud peaaegu muutumatuteks. Nende väike kultuurikogukond on justkui kristalliseerunud.
Eestlastele on vanausulised tuntud kui sibulavenelased, kelle Peipsi-äärsetes külakestes tegeletakse esmajoones sibulakasvatuse ja kalapüügiga.
Seda näeb ka paljudelt ülesvõetud fotodelt: ikka ripuvad kuskil tohutult suured sibulavihud, ikka seisab kuskil vanamees kala täis pange kõrval ja siin-seal on ubinahunnikud.
"Aeg on siin justkui seiskunud," märgib kuraator Harry Liivrand interjöörivaadete kohta ja lisab, et mööbel ja olme paistab olevat sama, mis tema esimesel reisil Peipsi äärde 1982. aastal.
Siiski ei tasu arvata, et Kasepää küla ainult vanas ajas kinni on. Fotodel pidutsevad noored, nagu nad seda mujalgi teevad, väikesed lapsed jooksevad liivatänavatel ringi ning peolauad on lookas heast ja paremast.
Kirevates värvides majad, väga täpselt sätitud ikooninurgad, tikksirged sibulapeenrad, kirjud pearätid ja memmede reibas olek paistavad siin-seal fotodelt.
Meie üdini avali maailmas on ikka veel mõned oaasid, mis väärivad avastamist. Nii ka Peipsi-äärne piirkond, kuigi loota võib, et siia leiavad tee pigem vaikuse otsijad kui turistihordid.
Autor: Ragne Nukk