Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sügav sisu tagasihoidlikus kestas
Aasta lõpu eel Tallinna Linnateatri festivalil "Talveöö unenägu" Eesti publiku ette jõudnud Peter Brooki lavastus "Suurinkvisiitor" lummas lihtsuse, minimalistlikkuse, sügavuse ja jõulisusega.
Pea tühi, kirevate dekoratsioonideta lava, kaks tooli ja näitlejat, kellest ühe vaikimine terve etenduse vältel sama suurt sõnumit kandis kui tema lavapartneri peaaegu tund aega kestnud hoolikalt valitud sõnadest koosnev monoloog.
Selline - sügavamõtteline, lihtne ja mitmetahuline - oli Peter Brooki lavastus "Suurinkvisiitor", mille aluseks Fjodor Dostojevski "Vendadest Karamazovitest" pärit lugu Hispaania inkvisitsioonist ja Sevilla inkvisiitorist.
Briti päritolu näitleja Bruce Myers, kes oli inkvisiitori rollis, suutis hämmastada äärmiselt nauditava lavalise kõne ja hea ümberkehastumisega, sest tema kanda oli ka jutustaja roll.
Endalegi üllatuseks suisa nautisin seda asjadeta ruumi, milles 55 minutit kestnud monoloogi saatel teatripubliku kujutlusvõimel vabalt lennata lasti. Ei mingeid ebaolulisi rekvisiite, lava- ja pürotehnikat ega uhkeldavaid kostüüme. Lihtsuses peitus ja peitub võlu.
Kaasahaarav ja kiiresti arenev inkvisiitori filosoofilisemat laadi kõne ei lasknud hetkekski oma mõtetesse unelema jääda. Pigem tekitas juurde hulga küsimusi inimese käitumise ja mõtlemise, jumala ja kiriku kohta.
Pärast 10, 15 ja 40 minutit ei lakanud mu peas vasardamast ka küsimus, millal saab sõna vangis olev inkvisiitori vastas istuv noor mees Jeesus, kellega suur isand inkvisitsiooni, inimloomuse ja jumala teemadel vestles. Vaikus aga säilis, olles mõjusamaks vastuseks kõigile teravatele küsimustele ja mõttekäikudele kui miski muu.