Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada

11. jaanuar 2009, 16:34

Missugustele järeldustele võiks jõuda
noorpaar, kes soovib kogu oma elu elada keskkonnasõbralikult? New Scientist
leiab, et suurima ja parima mõjuga on mitte saada lapsi, kui põrgulikult see ka
ei kõlaks. Arvutuslik ökoeluviis viib järeldustele, mis põrmustavad meie mõistes
täisväärtusliku elu. Ja nii ongi – mistahes mudeleid me ka ei kasutaks,
loodusele oleks parim, kui inimesi üldse ei oleks.

Üks lihtsamaid mooduseid, mida eluviisi hindamisel kasutatakse, on arvutada kõik oma tegevused ümber kasvuhoonegaasi emissioonidesse. Küte, valgustus, transport, toit, riided, meelelahutus, ravimid jne - kõige kasutamine on seotud kasvuhoonegaaside tekkega. Et päästa maailm, selgitatakse inimestele, et midagi on vaja teha. Mida igaüks teha saab - on elada keskkonnasõbralikult, nn ökoeluviisil. Aga kui teemasse üha rohkem süveneda, siis võib ka täielikult hulluda.

Keskmise eurooplase elu 75 aasta jooksul tekitab 900 tonni CO2 emissioone, ameeriklase ja austraallase elu aga 1500 tonni. Me võime erinevate võtetega vähendada emissioone kümnete protsentide võrra, aga elu karmides Põhjamaa tingimustes, kus on pime ja külm, nõuab oma osa. Seega, mida vähem inimesi Põhjamaades elab, seda parem keskkonnale. Võimalus on ka kolida näiteks Aafrikasse. Et selliste mõtetega mitte end vaevata, tuleb vastu võtta esimene mööndus:

1. Igal Eestis sündinud inimesel on õigus elada omal maal ning ökoloogilised mudelid ei tohi lähtuda rahvaarvust. Laste saamine on õige ja vajalik.

Aga me teame, kuivõrd vähe elab Eestis inimesi võrreldes Hiina ja Indiaga, ning Indias rahvaarv endiselt meeletult kasvab. Just rahvaarvu jätkuv kasv on üks kasvuhoonegaaside emissioonide kasvu põhiallikatest. Kui me teeme selle möönduse Eesti kohta, siis me ei saa rahvaarvu piiramist nõuda ka hindudelt. Või peaks sõlmima Kyoto lepingu stiilis rahvaarvu piiramise rahvusvahelise lepingu? Juurdekasv arengumaades on endiselt nii kiire, et lähima 100 aasta jooksul paratamatult selliste mõteteni jõutakse.

Edasi. Mistahes kokkuhoid, mida üks perekond saavutada suudab, võib saada põrmustatud pikemate reiside poolt. Üks edasi-tagasi Austraalia reis Eestist aastas toodab sama palju kasvuhoonegaase kui ühe elumaja aastane kütmine ja valgustus. Maailmas ei ole veel ökoloogiliselt puhtaid kaugsõiduvahendeid, eriti suurte veekogude ületamiseks. Kas see tähendab, et niikaua, kui neid veel ei ole, ei tohiks me veekogude taha reisida? Inimese täisväärtusliku elu juurde aga kuulub vajadus võimaluse korral külastada kaugeid maid. Paljud inimesed suisa peavad seda oma töökohustuste tõttu tegema, näiteks üks tubli ökoloogiliselt mõtlev keskkonnaametnik võib oma tööreisidega aasta jooksul põhjustada emissioone viis korda rohkem kui üks rahulik kodus istuv perekond. Kuidas see ametnik saaks oma tööd teha nii, et ta ökomurest kantuna hulluks ei läheks? Järelikult peaksime me vastu võtma teise möönduse:

2. Igal inimesel on õigus võimaluse ja vajaduse korral külastada kaugeid maid ning ökoloogilised mudelid ei tohiks tekitada inimesele paha tunnet, kui ta seda ka teeb.

Siiski, kuna väga paljudel inimestel maailmas see paha tunnet tekitab, siis maailmas on juba välja mõeldud süsteemid, kuidas seda vähendada. Nimelt saadab inimene ise vabatahtlikult raha fondidele, mis lubavad seda kasutada alternatiivenergeetika projektideks ning samas mahus, kui reisimise peale kulus, emissioone kokku hoida. Kas need fondid ka tegelikult oma lubatud eesmärgid täita suudavad, on omaette küsimus.

Kolmandaks. Palju on räägitud sellest, kas näiteks kehakaal mõjutab kasvuhoonegaaside emissiooni. Tüsedad inimesed söövad rohkem ja nende transportimiseks kulub rohkem energiat. Paraku näitavad mudelid, et olulisem on hoopis keskmine eluiga – mida kauem inimene elab, seda kauem ta emissioone tekitab, ning inimesed, kes ei ole ülekaalus, elavad tavaliselt kauem. Kogu meie rahva eesmärgiks on elada täisväärtuslikku elu võimalikult kaua, Eesti inimeste eluiga on üks lühimaid Euroopas. Järelikult tuleb vastu võtta kolmas mööndus:

3. Igal inimesel on õigus elada võimalikult kaua ning ökoloogilised mudelid ei tohi arvestada inimese eluiga kui suurenenud emissioonide põhjustajat.

Üks suuremaid kasvuhoonegaaside põhjustajaid on ka meie pealtnäha mõttetu vajadus kõikvõimalike meelelahutuste järele, mis on meil Põhjamaal alati seotud energia raiskamisega. Ökoloogilisem oleks vaikselt kodus istuda. Seoses sellega on vajalik neljas mööndus:

4. Igal inimesel on õigus ja vajadus stressi maandamiseks meelt lahutada ning ökoloogilised mudelid ei tohi sellist vajadust naeruvääristada.

Alles nüüd, kui need neli suuremat mööndust on paigas, on meil ehk hingerahu hakata pirne vahetama, kodumaist toitu sööma, rohkem jalgrattaga sõitma, tuulegeneraatoreid püsti panema ja muid keskkonna jaoks kasulikke tegevusi välja mõtlema. Näiteks pähe tuupima, et nn säästupirni peaks selle eluea säästmise nimel põlema jätma, kui lahkute ruumist vähemaks kui 15 minutiks.

Või mis teie arvate, kas need mööndused on vajalikud? Sest ka meie hulgas on palju inimesi, kes arvavad, et emissioonide ja globaalse soojenemise teema on täielik jama, sest on kindlaid andmeid, et Maa hoopis jaheneb. Emissioonikaubandus aga on juba alanud ning sellest saab üha tähtsam majandusharu, mille üheks komponendiks on meie kui tarbijate sisetunne kõige selle suhtes. Ning kui veel nüüd üks suurem vulkaan peaks purskama, siis võib atmosfääri paiskuda rohkem kasvuhoonegaase kui inimene üldse tekitada suudab. Loomulikult võib sellise purske tagajärjel vulkaaniline tuhk ka atmosfääri ülakihtidesse paigale jääda ning tulemuseks on paarikraadine globaalse temperatuuri langus. Igal juhul kõik kliimamudelid ja ökoloogilise eluviisi mudelid on sel juhul pea peale pööratud.

Kirjutis ilmus Erik Puura keskkonnablogis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. January 2009, 11:55
Otsi:

Ava täpsem otsing