REISIKIRI: Peruus inkade radadel

12. jaanuar 2009, 21:46

Peruu külastusprogrammi peaks kindlasti
kuuluma kunagine inkade impeeriumi pealinn Cuzco, Machu Picchu ja "Püha
org".

Ei saanud ka mina mööda nendest tähtsatest paikadest: pärast kuute ja poolt tundi bussisõitu Titicaca äärest tervitas mind Cuzco – Lõuna-Ameerika üks suuremaid turismisihtkohti. Linn pakub õitsvat Andide kultuuri, monoliitset inkade arhitektuuri ja koloniaalajastu aardeid, mis tõmbavad ligi külastajaid igast maailma nurgast.

Inkadele oli Cuzco tuntud kui "maailma naba", kuid hispaanlased ehitasid uue Cuzco inkade templite ja paleede varemetele. Siiani näeb linnapildis inkade müüre, mille peal kerkivad koloniaalajastu hooned.

Samuti oli näha, et inkade hooneid ehitati varasema kultuuri peale ja kõik see tipnes hispaanlaste omaga. Heaks näiteks St. Domingo klooster, mis rajati inkade Koricancha templi peale, mis omakorda paiknes killkide (põlluharijad, kes elasid samas piirkonnas aastail 700-800) templi peal.

Inkade legendi järgi asutati Cuzco Manco Capaci ja tema õe Mama Occlo poolt umbes aastal 1200. Seega samal ajal, mil Eestis tegi mehetegusid Lembitu. Cuzco asub orus ja selle nõlvadel ning planeeriti inkade poolt nende püha looma puuma kuju järgi.

Linn on ümbritsetud kõrgetest mäetippudest, millest silmatorkavam on lumine Nevado Salcantay (6271 m). Cuzco keskväljak Plaza de Armas asub merepinnast 3400 m kõrgusel.

Cuzco on keskuseks, kust turistid suunduvad oma järgnevate seiklustele, olgu selleks siis Amazonase džungel, matkamine Andides, nn Inkade rada, "Püha org". Samuti pakub linn ja ümbrus mitmesugust tegevust alates inkade ajaloost ja kultuurist ning lõpetades benji-hüpete ja psühhedeelilise turismiga.

Viimane pole nii arenenud kui näiteks Amazonase keskel asuvas Iquitoses, kuid üsna populaarne. See ei tähenda, et paljud inimesed tarbivad narkootikume ja tuiavad pilves ringi. Selline turismiliik põhineb traditsioonilistel ravitehnikatel, mille fookus on sisemisel teadvusel, kus üldine heaolu ja kontakt teispoolsusega saavutatakse rituaalsete tseremooniatega šamaani juhtimisel.

Tavaliselt eelneb sellele mõnepäevane paast, mis tähendab teatud toiduainete ja seksi vältimist. Kasutatakse põhiliselt kahte kohalikku psühhedeelilist taime, mida on tarbitud juba tuhandeid aastaid – San Pedro kaktus ja ayahuasca (ketšua keelest tõlgituna "hinge või surma väät", mis on palju võimsama toimega kui LSD). "Pühas orus" Urubambas asub ka San Pedro meditatsioonikeskus, kus šamaan Mancoluto pakub sisemist tasakaalu ja tseremooniaid.

Cuzco ööelu on parim Peruus, konkurentsi pakub veel ainult Lima. Cuzco meelitab turiste ka kulinaarses mõttes, samas on söögihinnad paremates restoranides alla Tallinna keskmise. Nii läks minul õhtusöök maksma 150 krooni, sisaldades lambahautist, magustoitu ja kahte klaasi alkoholivaba chicha moradat – "musta maisi" jooki. Soovitav on proovida ka kohalikku hõrgutist merisiga või siis alpakapraadi.

"Pühasse orgu" sõitma hakates tegime esmalt lühipeatuse Sacsayhuamani varemete juures Cusco kohal, kus öösel kõrgub suur Kristuse illumineeritud kuju, mida võib näha igalt poolt all-linnast. Inkade "Püha oru" all mõistetakse umbes 30 km pikkust Cuzcost loodesse jäävat maalilist Urubamba jõeorulõiku, mis paikneb Pisaci ja Ollantaytambo vahel.

Org oli inkade impeeriumi peamiseks loodusliku rikkuse allikaks tänu oma suurepärastele klimaatilistele ja geograafilistele tingimustele, ning Peruu põhiliseks maisikasvatuspiirkonnaks.

Külastasime Pisaci inkade tsitadelli ning terrasse ja Ollantaytambo inkade tempel-kindlust. Viimane on hea näide inkade kiviladumisest. Spetsiaalsed ilma mördita ühendused võimaldasid kiviplokkidel omavahel nihkuda, muutes nad niiviisi maavärinakindlateks.

Muide, orus ringi sõites võib näha majade juures punaseid kilekotte ritvade otsas – see tähendab, et majapidamises on üle jäänud kohalikku maisiõlut chichat. Õlu on odav ja pererahvas külalislahke. Vanasti kasutati punaste kilekottide asemel punaseid lilleõisi.

Kuna "Inkade rajale" olid load välja müüdud, otsustasime matkata alternatiivsel, kuid mitte vähem ilusal Laresi matkarajal. Rännak algas hommikuse sõiduga Calca turule, et varustada ennast kokalehtedega. Nende närimine annab jõudu ja energiat, vähendab nälga ning aitab üle saada väsimusest ja mäehaigusest. Võtsime kokalehti nii isiklikuks tarbeks kui kingituseks mägedes elavatele indiaanlastele. Samuti ostsime indiaani lastele kingituseks pliiatseid ja vihikuid.

Edasi sõitsime mööda mägiteed Kiswarani külla (3800 m). Vahepeal peatusime kondorite vaatlemiseks – need majesteetlikud, mitmemeetriste tiibade siruulatusega linnud on Andide sümboliks. Siis läks tee üpris käänuliseks, tolmuseks ja kitsaks, kohati läbisime ka jõgesid.

Kiswarani saabudes laadisime varustuse laamadele ja muuladele, jättes endale väikese seljakoti isiklike asjade ja vihmakeebiga. Kaasas oli kuus abipersonali (kokk, muulaajajad, kaks giidi) ning igaks juhuks ka hobune.

Matka ajal ületasime kahe päevaga kolm kuru. Esimesel päeval tõusime neli tundi, 3800 meetrilt 4400 m kõrgusele, laskudes pärast kaks tundi alla Kunkani külla (3800 m). Kokku läbisime kümmekond kilomeetrit. Vahepeal lõunatasime maalilise mägijärve ääres, kuhu selleks otstarbeks püstitati välitelk ja -peldik. Sooja lõuna valmistasid kokad. Ööd veetsime kahekohalistes ruumikates ja vihmakindlates telkides.

Teisel päeval tõusime Wahawasi kurule 4400 m kõrgusel, siis laskusime orgu 3500 m peale. Aeg-ajalt kohtasime indiaanlasi, kes meid nähes laotasid maha vaiba mitmesuguste müügiks mõeldud kudumitega. Astusime sisse ka ühe indiaani perekonna onni, kus 84aastane hästi säilinud, kuid pidevalt kokalehti näriv peremees näitas meile oma elamist. See koosnes suurest ja pimedast ruumist, kus olid koos nii tulease kui alpakavillast tekkidega magamisase. Muldpõrandal aga siblisid merisead, mis on kohalik delikatess.

Pärast lõunasööki oli ees uus tõus Ipsaya kurule (4500 m) ja laskumine teispool kuru 4300 m kõrgusel asuvasse laagripaika. Laskumisel nägime hulgaliselt tšintsillasid. Allatulek ise valmistas muidu vapralt ülespoole roninud seltskonnal palju sekeldusi, tagumik oli pidevalt kontaktis emakese Maaga. Matk kestis umbes üheksa tundi.

Järgmisel päeval laskusime alla Patakancha külla, kus meid ootas buss. Peatusime mägijõe ääres piknik-lõunaks, sealt avanesid ka imelised vaated lumisele Veronica mäele (5367 m). Pärastlõunal saabusime Ollantaytambosse, et astuda luksuslikule Ollantaytambo-Aguas Calientes rongile, mis sõidab piki maalilist, mägedest ümbritsetud "Püha orgu".

Machu Picchu juurde sõidetakse mööda kitsast mägiteed liinibussiga: all-linnast üles 500 m kõrgemale varemete juurde võtab aega umbes pool tundi.

Machu Picchu on Lõuna-Ameerika tähtsamaid turismiatraktsioone ja üks uuest seitsmest maailmaimest. See kujutab endast lummavat kohalikust hallikasvalgest graniidist arhitektuurikompleksi, mis eristub kontrastselt ümbritsevast tumerohelisest taustast – metsaga kaetud mägedest, taamal lumised tipud.

Inkade dramaatilisim tsitadell paikneb kahe mäetipu vahelisel terrassidega kurul ülevaatega Urubamba jõe U-kujulisele lookele. Arvatakse, et Machu Picchu on geoloogiliste murrangute tagajärjel kokkukukkumise äärel. Inkad ajutiselt stabiliseerisid mäekülgi, muutes mõningad murrangujooned drenaažikanaliteks, ning kasutasid mitmesuguseid tehnikaid kivide ladumisel, muutes neid maavärinakindlateks.

Machu Picchu tähendab tõlkes vana mägi ja ei refereeri tegelikult üldse linna ennast. See asub 2500 m kõrgusel ja on raskesti ligipääsetav, tänu millele avastati Machu Picchu alles 1911. aastal USA maadeavastaja ja Yale’i arheoloogi Hiram Binghami poolt. Tema otsis siis müütilist inkade kadunud linna Vilcabambat.

Machu Picchu oli olemuselt fantastiline leid. See on nii imeline koht, et võtab hinge kinni ka neil, kes ei huvitu ajaloost.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. January 2009, 10:11
Otsi:

Ava täpsem otsing