Kriisi võimalus: väike on ilus

Eesti majanduse tasakaalustamatust on täheldatud mõnda aega. Selle eeldatavaks vastumürgiks on Eesti Nokia ja teadmispõhine majandus, mille sisu on jäänud ähmaseks. Siht on teada, aga tee, mis sihini viiks, on puudu - toota rohkem vähema ressurssidega, aga kuidas? Olukorras, kus terve maailm on muudatuse lävel, on meie kuldne võimalus oma asjad korda saada - eeldades, et hindame olukorda adekvaatselt.

Viimaste aastakümnete ülihea maailmamajandus oli tingitud mitmest asjaolust. Esiteks, turumajanduse laienemine maailma eri piirkondades, sh Hiinas ja Ida-Euroopas tagas pideva tarbimis- ja tootmispotentsiaali juurdekasvu. Teine oluline faktor oli tootmisprotsesside efektiviseerimine, mis võimaldas väiksemate ressurssidega toota rohkem. Kolmandaks toetasid majandust innovatiivsed finantsinstrumendid, mis oluliselt kiirendasid raharinglust, aga mille kibedaid vilju me praegu manustame.

Majanduskasvu soodustanud teguritest on kõige vähem räägitud efektiivsuse tõstmisest. Suurim efektiivsuse kasv on seotud logistikaga, kus on panustatud vaheladude vähendamisele ja tootmissüsteemi paindlikkusele. Toodetakse vaid seda, mida vajatakse, ja vaid siis, kui lõpptarbija seda nõuab. Tootmisahelate kiirus on viimaste aastatega suurenenud mitu korda.

Selle tulemusena annab aga ka nõudluse langus varasemast kiiremini tunda. Vähenev nõudlus toob kiiremini kaasa tootmislanguse, millele järgneb veel suurem nõudluse langus. Positiivne on, et sama peaks kehtima ka tõusul - nõudluse taastumine peaks kiiremini efekti andma terves ahelas.

Tuleviku majandusorganisatsioon peab veel enam arvestama nõudluse muudatustega ja olema veel paindlikum. Efektiivsuseks on ruumi veel tohutult - vaata mis tootmisahelat tahes, töötlemise ja transpordi aeg on ainult murdosa tarneajast. Suurema osa ajakulust moodustavad ooteajad vaheladudes ja terminalides.

Teine eeldatav muudatus on vähenev usk Hiinasse kui maailma töökotta. Vahemaad Aasia ja lääne turgude vahel on suured, mis pärsib paindlikkust.

Teadmispõhine majandus ei ole ainult keerukate toodete tootmine, vaid ka toodete efektiivne tootmine. Me sooviksime ju, et lisandväärtuse ja kasutatud ressurssi suhe suureneks. Seda võib saavutada kahel viisil - toota kallimaid tooteid või kasutada vähem ressursse.

Kallimate, st uudsete toodete tootmine, kus lisandväärtus on kordi suurem, toob muidugi kaasa suuremaid kasumeid ja rahavooge, mis toetavad kohalikku majandust, kui majandus on valmis protsessis osalema.

Isegi kui mingi Eestis asuv firma suudab leiutada järgmise põlvkonna suurtoote, on Eesti majandusel sellest otse kasu ainult juhul, kui meie oleme valmis seda arendama, tootma ja turustama. Muidu ei teki Eesti Nokia, vaid Eesti Minox, millest ei tõuse tulu kunagi.

Ainult efektiivne ja paindlik majandus suudab uut tootmist vastu võtta. Suuri leiutisi ei saa planeerida, aga tootmise efektiivsust saab sihilikult ja organiseeritult kasvatada. Sinna kuuluvad sellised instrumendid nagu täpselt õigel ajal, ühe osa tootmine, üheminutiline tööriista vahetus. Need tehnikad on tähtsad ja on rakendatavad mis tahes kauba või teenuse puhul. Ei tohi olla vahet, kas tellin midagi ühekaupa või kümnetuhandelistes partiides - kulu peaks olema sarnane. Väikese partii ühikuhind on aga kõrgem - kasu suurem. Väike on ilus - nagu terve meie riik.

Autor: Jaan Mihkel Uustalu